Alates 2008. aastast on Eesti maksnud strateegiliste transpordilennukite C-17 kasutamise eest ligi 160 miljonit krooni. Enamik sellest rahast kulus koos kümnekonna Euroopa riigiga kolme Boeingu poolt toodetava teraslinnu hankimiseks. Lisaks mõttelisele osale lennukitest omandas Eesti õiguse lennata nendega kahe aasta jooksul umbes 30 tundi.

Tänase seisuga pole eestlased teinud ühtegi lendu. Et kulutatud raha raisku ei läheks, on kaitseministeerium otsinud lennutundidele asenduskaupa.

Nimelt tuleb lennutunnid aasta jooksul ära tarvitada, muidu muutuvad need kehtetuks. Nendest ilmajäämine oleks kallis lõbu, sest üks minut C-17 tööaega maksab 10 000 krooni.

Kuna ostetud lennutundidega ei osatud midagi peale hakata, andis kaitseministeerium need Hollandile. Vastutasuks vähendas Holland Eesti kaitseväele müüdavate pruugitud sõjaväeveokite hinda.

Kaitseministeerium keeldub omapärase vahetusdiili maksumust avaldamast. “Ma ei saa, see ei ole avalik. Aga kauplesime kasudega,” räägib operatsioonide ja kaitsevalmiduse osakonna juhataja Riho Rõngelep.

C-17 üks töötund maksab ligi 600 000 krooni. Seega pidi kaitseministeeriumi salajase tehingu väärtus olema 25 miljoni krooni ringis.

Alates tulevast aastast kasvab Eesti poolt ostetavate lennutundide arv 45-le. Hinnaliste tundide kasutamise üle otsustab kaitseminister isiklikult, kellele teeb ettepanekuid vastav töögrupp. Rõngelep arvab, et edaspidi ei tohiks neid tunde üle jääda.

Lennutunnid osutuvad NATO oma valuutaks

Ometi tuleb Lääne-Ungaris Pápa õhujõudude baasis asuvate lennukite kasutamine kõne alla üksnes erakorralistes olukordades. Näiteks Eesti turistide evakueerimiseks Egiptusest, kui seal peaks loodusõnnetus puhkema. Või kui Talibani sissid suudaks lüüa Afganistanis rivist välja Eesti võitlejate soomustransportöörid. Uute sõjamasinate kohalesaatmiseks sobib strateegiline transpordilennuk suurepäraselt.

Lennuki suur kandevõime on samas põhjus, miks kaitseministeerium ei plaani sellega Eesti jalaväelasi Afganistani ja tagasi lennutada. Otselennud oleksid küll meestele mugavad, aga riigile liiga kallid. Eesti kompaniis on umbes 150 võitlejat, C-17 aga võtab peale ligi poole rohkem mehi.

Aga mis siis, kui Eesti turiste pole vaja katastroofi küüsist päästa? Ja Afganistanist tuleb ainult häid uudiseid ja sinna pole vaja uusi soomukeid tassida?

Rõngelep rahustab, et rahva raha ei lähe raisku. C-17 lennutunnid on nagu vabalt vahetatav valuuta, mida NATO riigid meelsasti vastu võtavad. Kui ise ei vaja, siis keegi ikka vajab. Ainult tuleb osata midagi vastu kaubelda.

NATO riikidel on veel üks ühine programm, kus C-17 lennutunde saab vahetada koefitsiendi järgi muude õhusõidukitega lendamise vastu. Eesti kavatseb selle süsteemiga liituda. See avaks kaitseministeeriumile võimaluse valida nii helikopterite, väiksemate transpordilennukite kui riigipäid vedavate VIP-reaktiivide vahel.

“See on nagu börs,” iseloomustab Rõngelep NATO töökorraldust lennutundide ümberjagamisel.

Kulutame veel 500 miljonit krooni

Kaks aastat tagasi hoiatas reservkolonelleitnant Leo Kunnas avalikult, et C-17 lennutundide ostmine on mõttetu ja majanduslikult ebarentaabel.

Kasutamata jäänud lennutunnid tõestavad, et Kunnasel oli õigus.

Rõngelepa juttu kuulates selgub, et Eestil kui NATO värskel liikmel pole mingit valikut: “Me oleme aktiivne liitlane. On väga oluline, et Eesti oleks eeskujulik liitlane. Meie geograafilise asendi tõttu võib meil ühel päeval abi vaja minna.”

Nii lihtne see ongi. Usk rahvusliku julgeoleku huvidesse sunnib meid ostma asju, millega me ei oska midagi peale hakata. Järgmise 25 aasta jooksul kulutab kaitseministeerium C-17 lennutundidele rohkem kui 500 miljonit krooni.