Taani kunstnik palub betoonseina tantsule
Dünamo tantsufestivali raames annab täna Vabaduse väljaku parklas etenduse tuntud Taani tantsija ja koreograaf Kitt Johnson. Naine astub dialoogi parkla külma betoonseinaga ja vaatab, kas maa-alusesse automagalasse ka eluvaimu sisse puhuda annab. Kitt Johnson on kunstnik, kes kõnnib omapäi. Ta on arendanud välja personaalse väljendusviisi, mis on eriline tema tunnetusliku suhte poolest esinemispaigaga. Kitt korraldab Kopenhaagenis iga-aastast kohaspetsiifiliste tantsulavastuste festivali, millel on väga soe vastuvõtt taanlaste poolt ning mille vastu on ka suur rahvusvaheline huvi.
Kitt Johnsoni mõju ulatub ka eesti tantsukunstini: meie koreograafidest on temaga palju koostööd teinud Mari Mägi. Täna Tallinnas esitatav “Mellemrum” on kohaspetsiifiline soololavastus, mis on loodud Kopenhaageni vanalinna maa-aluse autoparkla jaoks.
Kitt Johnson, miks on sellises kohas nagu autoparkla vaja tantsida?
See parkla Kopenhaageni vanalinnas on kallis. Rikkad inimesed hoiavad seal oma uhkeid autosid. Kuid parkla asub paigas, mis enne oli kriminaalide, prostituutide ja väga vaeste inimeste päralt ja 150 aastat tagasi asus üldse väljaspool linnamüüri. Parklate ja muude uusehitiste lisamine surub vaesamaid inimesi linnasüdamest järjest eemale. Minu lavastus on sellise tendentsi kriitika. Nüüd ma teen “Mellemrumi” esimest korda teises kohas, eks näis, mis uued konnotatsioonid nüüd tekivad.
Kuidas sa üldse jõudsid tantsu juurde?
Ma olin lapsest saati hoopis jooksja. 800 meetri jooks on olnud mu füüsiline ettevalmistus kõigeks järgnevaks. 22aastasena õppisin ülikoolis spordikateedris. Meil toimus workshop ühe endise Alvin Ailey tantsijaga. Improvisatsiooniosa paiskas segi kõik mu meeled. Varsti lahkusin ülikoolist ja hakkasin tegelema tantsuga. Võtsin kuus aastat järjest eri tantsustiilide kursusi, aga siis sai kõrini. Kaua sa ikka harjutad pöördeid ja üritad jalga kõrgemale tõsta! Ei näinud pointi enam. Liitusin ühe saksa ekspressionistliku teatritrupiga ja õppisin, kuidas väljendada sisemist emotsiooni kehalise liikumise abil. Nüüd hakkasin ennast ja oma stiili leidma. Ma arvan, et töö, mida ma praegu teen, on segu informatsioonist, mille ma olen kogunud jooksmise, saksa ekspressionismi ja inimolemuse algete kohta. Kuid veel enne, kui ma jooksma hakkasin, päris alguses, tahtsin ma saada aednikuks!
Enam ei taha?
Aiatööst on saanud minu jaoks hoopis parim lõõgastumisviis.
Nii et teed vabal ajal ka tööd? Kas endale laisemat puhkust ka lubad: vaatad filme, loed raamatuid?
Ikka. Nägin just hiljuti eriti head uut kreeka filmi: Lanthimose “Dogtouth”. Ja alustasin just raamatut “Lust”, mille autor on Elfriede Jelinek. Olen tema suur fänn, ta on nii radikaalne!
Kui radikaalne sa ise oled?
Igapäevaelus olen rahulik. Näiteks kunagi olin suur pidutseja, alati lahkusin viimasena. Nüüd saan juba 51: et hoida oma keha töökorras, vajan puhkust. Aga kuna armastan head toitu ja veini ja eriti uusi maitseid, siis alati, kui reisin, proovin midagi uut. Ei tea, mida põnevat Tallinnas leiab?
“Mellemrum” – täna kell 19 ja 21 Tallinnas, Vabaduse väljaku parklas.
