Seitse päeva: Jaan Ruus: Kino ja muru
Esmaspäev
Panen Nice’i-Frankfurdi lennukis piletikontsu taskusse ja avastan
Cannes’i festivali kaelakaardi. Prantsusmaal toimib igal elualal etikett
– la règle – ja prantslased peavad rangelt kinni
vorminõuetest. Festivalipaleesse ja filmiturule läbi turvakontrolli
sissepääsu võimaldav badge professionel jaguneb eraldi
filmituru kaardiks ja pressikaardiks. Filmituru kaarte on kaht liiki: lillad ja
sinised. Pressikaardid jagunevad seitsmeks. Kõiki uksi alati avab carte
blanche – valge kaart. Seejärel tuleb roosa kaart kollase
täpiga – züriide jaoks. Siis tuleb lihtsalt roosa kaart –
olulistele päevalehtedele. Seejärel sinine kaart vähem
olulistele päevalehtedele, nädalalehtedele ja ajakirjadele. Oranžid
ja hallid kaardid fotograafidele, kollased meediatehnikutele. Piletite saamisel
on oma hierarhia: filmiklubid ja mitmesugused organisatsioonid. Ning
paleetreppide juures silmasin dešifreerimatut pealdist: Invitation
letters X.
Mul oli algul sinine kaart, lõpuks õnnestus saada roosa.
Tagasijõudnult loen Eesti Päevalehest hämmeldunult Annika Koppeli festivalikirjutist. Kuldse Palmioksa võitnud Tai filmis “Onu Boonmee, kes saab mäletada oma eelmisi elusid”, milles meie sekka ilmuvad ammusurnud inimesed, näeb ta kollijuttude ja õudusfilmide naljakat maailma ja tõmbab paralleele Andrus Kiviräha loominguga. Viruskundrad, Kratid ja Ivan Orav peaksid siiski kuuluma ühte teise žanri koos pehmete ja karvastega. Kodused paralleelid meelitavad, kuid tailane Weerasethakul usub hingede rändamisse tõsimeeli.
Teisipäev
Raamatukaupluses saan peapöörituse. Korralikke raamatuid saab
päevaprae hinnaga või odavamalt. Tarkus odavneb. Karl Marxi
“Tarkuseraamat” maksab 15 krooni. Priit Aimla 35 aasta
vemmalvärsside kogumiku “Igal linnul oma laul” saab 14 krooni
eest. Vaclav Haveli elulugu maksab 10 krooni. Ka Peep Vainu
eneseabiõpik ei ole endises hinnas – nüüd ainult 99
krooni. Ostan J. Randy Taraborrelli biograafiaraamatu
“Elizabeth”, Elizabeth Taylorist. Enne 348,
nüüd 149. Võit 59%. Hea uuriva ajakirjanduse ja freudismi
kombinatsioon. Iga kooliõpilane teab, et see Taylor on olnud kaheksa
korda abielus. Aga et ema asus tütart kaheaastaselt staariks kasvatama ja
et 55 filmis mänginud Elizabeth pidi oma puuduva lapsepõlve hiljem
täiskasvanuna vaistuliselt kätte võitlema, seda teame
vähem. Ka seda, et ta tegi läbi vähemalt kakskümmend
tõsist operatsiooni ja magas 35 aastat kahe tableti unerohuga, mille
võttis sisse koos paari klaasi alkoholiga. Ning et ta asutas aidsi vastu
võitlemise fondi. Praegu on ta 78aastane. Taylorist on ka meeletult
palju materjali: raamatud, telesaated, ajalehed on teda täis. Eesti staare
on dokumenteeritud võrratult vähem. Taylor, muide, jäi igale
poole hiljaks nagu Lennart Merigi. Mõnel inimesel juba on kogelev
ajataju, leian vabanduse selles asjas ka endale.
Kolmapäev
PÖFFi programmikomisjonis arutame Balti filmide konkurssi.
Rahvusvaheline kriitikute žürii on levitanud teavet, et Balti filmid pole
eriti head. Arutame, et dokumentaalfilmid on palju paremad. Otsustamegi sisse
seada eraldi konkursi mängu- ja eraldi dokumentaalfilmidele. Eesti
tõsielufilmid igatahes kannavad.
Neljapäev
Kell kolm algab Eesti Kinoliidu täiskogu. 183 liikmest on kohal 80, siis
44 protsenti. Esimees Peeter Brambat teatab rõõmsalt: “Meie
põhikirjas ei ole enam punkti, mis nõuaks arvuliselt ja
protsentuaalselt kvoorumit. Nii palju, kui meid kokku tuleb, ongi
kvoorum.”
Viie tunni möödudes algavad valimised. Minnakse sedeleid paljundama. Saal pimendatakse ja grandioossest projektist “Eesti filmi admebaas” alustab loengut koos ekraanidemonstratsiooniga Hagi Šein. Kell on kaheksa läbi, aeg-ajalt tõuseb mõni püsti ja kaob uksest välja.
Olen koridoris (Šeini loengut on kahel korral kuuldud), kui lahkub Arvo Valton. “Väga hea loeng, kuid mitte õhtul kell üheksa,” ütleb ta ja kaob.
Kell 21.11 ilmub häältelugemiskomisjoni esimees telerežissöör Georg Jegorov. Valituks osutuvad nii noored kui vanad ja välja jäävad need, kes vähem tuntud. Valitud juhatus otsustab välja puhata ja ei teata esimese koosoleku aega. “Meil on kõik tänapäevased kommunikatsioonivahendid,” ütleb mulle senine esimees Brambat. “Ja sellepärast me sageli nii võõrandunud olemegi. Võimalused loovad sageli illusiooni, et kõik on korras ja tegu tehtud,” vastan mina.
Reede
Kell kuus
Kinomajas tähistab eesti filmioperaator ja režissöör Vitali
Gorbunov 90. sünnipäeva. Gorbunov on ajalooline nähtus, kes
kehastas kogu Tallinnfilmis valitsevat vaimsust: nõukogulikku
riigitruudust, piiratud silmaringi, kompartei juhtkonna nõuete
tähttähelist järgimist. Gorbunovi filmidele andis ilmet
leidlikkuse ja maitse puudus, klišeelikkus ja stambilähedane
mõtlemine. Muide, Gorbunovil õnnestus teostada oma kauaaegne
unistus – teha film Mihhail Kalininist. Ja tema elutöö –
“August Tallinnast” (1975) – ei ole ei üle pingutatud,
konstrueeritud ega pateetiline. See annab ajaloodokumentidele tuginedes
inimliku ja mõistetava portree tolleaegsest Tallinnas
töötavast Volta treialist.
Kusagil Kesk-Venemaal oleks Gorbunov olnud väga hea ja kindla moraaliga algkooliõpetaja.
Suvilas ootab niitmata muru. Saadan Gorbunovile mõttes juubelitervituse ja luban endale, et korjan “ajaloo prügikastist” üles punase aja filmid, mida oleme pimedalt põlastanud.
Laupäev
Tallinnast Eisma suvilani põhjarannikul on umbes 100 kilomeetrit.
Alati teeme abikaasaga vahepeatuse Rakveres. Kohaliku Kuulutaja, Rakvere
suurmoguli Grossi kauplusest tasuta saadaval, reklaamkuulutused on heaks
Rakvere tutvustajaks. Olen ikka reklaami käsitlenud elulaadi infona.
Tööotsimise kuulutusi on mõned. Kas Rakveres töötust
siis polegi?
Rakvere turg on hämmastavalt vaene. Tilli pole üldse. Lõpuks õnnestub osta tillitaimi. Maasikad on ainult Hispaaniast. Kuhjaga on hiina jalatseid ja rõivaid. Vanakraamikauplus on täis nõukaaja ordeneid ja medaleid ja saksa raudriste. Viimased osutuvad hiljuti tehtud koopiateks.
Ostan “Elada rahus ja sõpruses”, raamatu Hruštšovi visiidist Ameerikasse 1959. aastal, mis N Liidu riigimehele hästi mõjus. 10 krooni.
Pühapäev
Päev kulub muruniitmisele. Korraliku niiduki ja trimmerita ei saa
tänapäeval läbi ükski korralik eesti perekond. Avastasin
juba eile Rakveres, et niidukibensiini standardkanister, mis mullu maksis 229
krooni, maksab nüüd 299 krooni. Rahandusminister Ligi peab Euroopas
vaeva nägema, tõestamaks, et inflatsioon ei ähvarda!
Muruniitmisest on saanud elulaad. Kinoliidu üldkogul teatasid kaks kolleegi, et nad on suvilas seda teinud juba kahel korral. Diskussioon sellest, kuivõrd häirib niidukimootori surin naabreid ja mis kell võib/tuleb muru niita, on haaranud raadiojaamad. Kõneldakse luterlikust tööeetikast ja sellest, et eestlane ei oska puhata.
Praegust kirjutades mõtlen, et pole kahel nädalal üldse pääsenud kino küüsist. Hitchcock lohutas näitlejatar Ingrid Bergmani: “Ära ole mures, see on ju ainult kino!”