Töölisklass? Kes need veel on?

Ma vaatan Peugeot’ autotehase koosteliini vaikset kulgemist. Mängib leebe taustamuusika, vaid harva lisanduvad helitapeeti mürinad või kolksatused. Autod – või pole nad sellisel poolikul, poolalasti kujul veel autod? – ripuvad üleval ja liiguvad vaikselt edasi, nende all liigub teosammul põrand, põrandal omakorda töölised, kes mõõdetult sooritavad keerulisi operatsioone, igaüks oma, et täpsel hetkel poolik auto järgmisele kolleegile usaldada. Tööriistad on keerulised ja mulle tundmatud, vahel sekkub inimeste töösse mõni robot.

Siis jääb muusika vait ja konveier peatub. Puhkepaus. Töölised lähevad enamasti õue suitsetama, osa võtab konveierite vahel klaasputkas einet. Kõik on kuidagi vaikne ja rahulik.

Mida ma selle kirjeldusega öelda tahan? Ma vaatan neid inimesi, kes teevad pööraselt keerulisi, kuigi ajapikku masinlikuks õpitud liigutusi ja saavad selle eest mõnevõrra rohkem palka kui Eesti keskmine, kuid sealses kontekstis mitte just megasummasid. See on töölisklass. Tegelik, olemasolev ja ilmselt eneseteadlik töölisklass vanas heas mõttes.

Millal kasutas Eesti ajakirjandus viimati seda sõna? Ühtpidi on see sõna vist endiselt ideoloogiliselt negatiivselt laetud ja meenutab kellele mida, Rahva Hääle artikleid või poliitökonoomia kursust nõukaaegses ülikoolis. Töölisklass on ka praeguses Eestis ju formaalselt täiesti olemas, aga kas tal on olemas mingi enesekujund või klassiteadlikkus? Vaevalt. Individualistlik eestlane ei taha end siduda mingite skeemidega, ja teiselt poolt, töölisklassile tuginev ühiskond oli meie jaoks ilmselt vaid lühidaks üleminekuetapiks aastasadade pikkuselt põllupidamiselt nüüdsele moodsale projektijuhtide maailmale.

Töölised on suurtööstuseta maal aga paratamatult vähemus.