Jalgpallist nakatatud. Raskelt haiged
Mida mäletan 1982. aasta suvest? Olin 11 ja vaatasin teadlikult ning väga suure huviga oma elu esimest MMi. Mis ma sellest mäletan? Veidraid asju.
Näiteks seda, et kaks korda (õhtul otse ja hommikul kordust) vaatasin tõenäoliselt maailma igavaimate mängude edetabelisse sobivat Tšehhi ja Kuveidi vahelist kohtumist, mis lõppes tulemusega 1 : 1. Mäletan, et toona seitsmekümnene vanaema üllatas mind täiega, kui pärast Kameruni ja Itaalia omavahelist pusimist, mis lõppes seisuga 1 : 1, ütles uskumatult asjatundlikult: “See on nüüd küll väga üllatav tulemus.” Tema, põllumaade ja lillepeenarde kuninganna ning küla parim õmbleja, teadis, et Itaalia on jalgpallis võimas tegija, tulevane maailmameister.
“Lõpuks ometi midagi meeldivat,” ütleb tuntud poliitik Eiki Nestor, kui esitan talle soovi rääkida sutsu jalgpallijuttu. Eks me kõik teame või oleme kuulnud, et Nestor on suur jalgpallisõber. Aga kui ta ütleb: “Tead, ma olen viimasel ajal hommikuti esimese asjana jälginud uudiseid, ega Inglise liiga klubides pole mõnd ägedamat üleminekut toimunud,” olen pahviks löödud.
Esimest korda sattus Nestor jalgpalli vaatama ilmselt viie-kuueaastaselt. Käis oma isa käekõrval Kadriorus staadionil mingile mängule kaasa elamas. Kes seal toona vastamisi olid, seda Nestor ei mäleta, kuid ju see oli miski võimas mäng, kui tänase teeneka parlamendiliikme pähe säärase jalgpallihuvi süstis.
Esimene MM, mida Nestor juba väga sügavalt kiindunud huvilisena jälgis, oli 1966. aasta MM Inglismaal, mille jalgpalli sünnimaa ka teatavasti kinni pani. “Oojaa, inglaste triumf. Mäletan-mäletan,” ütleb Nestor ja ei ole kahtlustki, et meie vestluse ajal 1966. aasta suve ühe suurhetke, Inglismaa ja Saksamaa vahelise finaalkohtumise dramaatilisemad hetked ta silmade eest jälle läbi käivad. Nestor ei tee saladust, et iga nelja aasta tagant toimuv jalgpalli MM (ja loomulikult ka Euroopa meistrivõistlused) on ta suviseks tähtsündmuseks, mida ta kindla peale jälgida üritab.
Aga Allar Jõks ütleb enesekindlalt: “Ma arvan, et olen enda klassis jalgpallis vägagi arvestatav tegija”, kui ettevaatlikult pärin, kas on ta ikka piisavalt suur jalgpallihuviline.
Mis eriline klass see siis on, pärin igaks juhuks üle.
“Endiste õiguskantslerite klass,” vastab Jõks.
Jõks on tõepoolest jalgpallist nakatatud, mängiks tänagi FC Toompea ridades eesti IV liiga mänge, kui vigastus ei segaks. Tavaliselt on ta väljakul kas vasak- või paremkaitsja vastutusrikkal kohal. Vahel ka poolkaitses. “Et millal oli esimene MM, mida teadlikult vaatasin? 1978.”
Sama aasta MM meenub ka ärimees Viktor Levadale, kes teatavasti on Eesti parima vutiklubi FC Levadia omanik.
Ainuüksi omaaegse kurikuulsa raadio ja telemeeste jalgpallimatši ühe korraldajana end Eesti ajalukku kirjutanud tuntud raadioajakirjanik Tiit Karuks meenutab, et tõenäoliselt rääkis ta isa talle ka 1954. aasta jalgpalli MMist.
Teadliku ja tõsise huvilisena jälgis Karuks 1958. aasta MMi. See toimus Rootsis, võitjaks tuli Brasiilia, kelle koosseisus säras verinoor Pele. Toonane MMi jälgimine käis suuresti ajalehtede kaudu. Abiks oli ka Soome raadio, mida Karuksi isa regulaarselt kuulas. “Pean tunnistama, et sellest ajast alates olen suhteliselt suur Brasiilia meeskonna poolehoidja,” tunnistab Karuks.
1966. aasta MMi jälgis Karuks nagu paljud teisedki teleri vahendusel. Vaatas täismahus, suure huviga ja tõsise asjatundjana. “Mäletan, kuidas ma väga tähelepanelikult jälgisin seda kurikuulsat väravamomenti,” räägib Karuks. (Jutt käib siis Inglismaa – Saksa FV vahel toimunud matšil inglase Geoff Hursti löödud ühest läbi aegade skandaalsemast väravast, kui pall tabas latti ja põrkas väravajoonele. Kohtunik luges värava, ent fotod ja videokordused näitasid hiljem vastupidist...).
Tollest MMist meenub Karuksile loomulikult see, et tema lemmikud Brasiilia pallivõlurid toona eriti millegagi ei hiilanud. Finaalivastased Saksamaa ja Inglismaa tema lemmikute hulka ei kuulunud. Samas Ungari meeskond, kus teiste seas mängis elegantne Flórián Albert, oli sümpaatne. Või siis Portugali tiim ja selle liider Eusebio.
Pole vist suur saladus, et olümpiavõitja Gerd Kanter sai oma eesnime kettaheitja isa kunagise lemmikmängija, omaaegse kuulsa Saksa FV ründetähe Gerd Mülleri järgi. Ja seega pole vist eriti imelik, et me läbi aegade üks edukaim sportlane on jalgpallis suur Saksamaa fänn. “See oli 1986. aasta MM, olin seitsmene, kui Saksamaa, mu lemmik, finaali Argentinale kaotas. Need olid mu esimesed ja ilmsed ka viimased pisarad, mis ma siis nimelt jalgpalli pärast valasin.” Jah, toona oli Kanter väga tõsine fänn. Lõikas välja ja riputas seinale turniiritabeleid ja täitis neid innukalt. Kõik olulisemad väljalõiked ja pildid mängijatest olid kaustikus ja puha. Aga nüüd ütleb ta, et jalgpall ei huvita nii väga. “Jalgpall, mis mu arvates pole eriti objektiivne ala, on mu silmis kaotanud kuningliku sära,” ütleb Kanter.
Mis mõttes ei ole objektiivne?&;
“No jalgpallis ei pruugi tugevam, parem ja osavam alati võita,” selgitab Kanter.
No aga selles äkki ongi selle ala suur võlu?
“No ei oska ma rõõmu tunda mõnest 0 : 0 lõppenud kohtumisest, kus nõrgem on tugeva vastu terve mängu kuidagi ära kannatanud.”
Tollest 1982. aasta MMist mäletan, et mu lemmikud olid üldiselt brasiillased (peab seejuures tunnistama, et kunagi hiljem pole brassid mind võlunud). Eder, Zico, Junior ja muidugi elegantne habemik Socrates. Ja, nii veider kui see ka ei tundu, ei meenu mulle sugugi turniiri suurim värvavakütt Paolo Rossi. Absoluutseks lemmikuks sai mingil seletamatul põhjusel Kameruni väravavaht Thomas Nkono. Veel mitmed aastad olin ma hoovivuti meeskonnas just Nkono ja mitte Zico, Rossi, Platini vms.
Huvitav, ka Nestor ütleb, et tema suurem asi staarikummardaja pole olnud. “Näiteks Pelest palju enam meeldis mulle Hollandi koondises säranud Johan Cruyff. Nipi- ja trikimehed on ju toredad, aga Cruyff näitas, et ka lihtne võib olla ilus,” räägib Nestor.
Aga kellele ta üldiselt pöialt hoidma kipub?
“Vot, kuramus, sellele on küll raske vastata. Mulle on alati meeldinud ausad võitlejad. Ja mitte need, kes iga õrna puudutuse peale kukuvad sellise näoga, et siin pole muud kui haudaminek. Kutsuge aga puhkpilliorkester kohale.”
Edasi tuleb aga pikem arutluskäik, millest järeldub, et Nestor on tõepoolest tõsine jalgpalli kui sellise fanatt ja mitte pimesi mõne meeskonna poolehoidja (kui jutt ei käi just Eesti koondisest). Tõsi, Taani käekäiku jälgib ta huviga ja Hollandile hoiab pöialt. Tema hinnangul mängib suure tõenäosusega seekord finaalis inglismaa või Hispaania, kellest emmale-kummale siis kaasa elab.
“Mine tea, äkki sel aastal üllatab mõni Aafrika meeskond.”
Ärimees Levadatki võlus omal ajal Johan Cruyff ja Hollandi meeskonna romantiline jalgpall, mis paraku MM tiitlivõiduga väärtustamata jäi.
“Jah, Holland, mu toonane ja praegunegi lemmik, näitas loomingulist ja tõeliselt värsket jalgpalli,” jätkab endine õiguskantsler Jõks sealt, kus Levada oma mõttega pidama jäi.
Kuigi sel EMil on mitmeid väga tugevaid meeskondi, hoiab ta pöialt ikkagi Hollandile. “Aga äkki särab hoopis mõni tundmatu Aafrika või Aasia tiim.”
Põhja-Korea?
“Jah, miks mitte Põhja-Korea.”
Levada panustaks seekord inglastele, kel on äärmiselt hea tiim ja ka võimas treener. Või siis Argentinale. “Neil on tänavune ründeliin ikka väga võimas. Nojah, treener (kuulus Maradona) on neil vahel naljamees.”
Karuks, rääkides tänavusest MMist, ootustest ja lootustest, peatub esmalt ikkagi Brasiilial. “Midagi pole teha, nii nagu on muusikas mu lemmikuteks need, kes meeldisid 60. aastatel, kuulub ka jalgpallis mu poolehoid nooruspõlve lemmikule,” mõtiskleb tuntud raadiohääl. “Teisest küljest, mõtlen, võiks seekord tulla maailmameistriks mõni täiesti uus nimi ses loetelus – Hispaania pole ju maailmameister, ega Holland...”
Kanter, kes jälgib praegu pigem ookeanitaguse korvpalliliiga NBA finaalseeriat (ja hoiab pöialt Los Angeles Lakersile), ilmselt vaatab ka jalgpalli MMi olulisemaid mänge ja loomulikult võiks seal hästi minna Saksa meeskonnal, ta lemmikul.
