Roald Dahl “Kaelkirjak, Pelku ja mina”
Roald Dahl on mees, kes on tuntud eelkõige lihtsate lasteraamatute autorina. “Kaelkirjak, Pelku ja mina” on üks neist. Lugu on paras ettelugemiseks aplale lapsele ühe õhtujutuna, veidi leplikumat võsukest võiks see jupikaupa rõõmustada rohkem kui ühe õhtu jagu. Stoori voolab mõnuga ja kiiresti, natuke meenutab Lindgreni ja natuke Donald Bissetit (“Pipit” või “Kõnelusi tiigriga” – neile, kes muidu ei adu).
Lasteraamatu teeb lahedaks see, kui selles on ka mõni pilt sees. Siin on palju pilte, Quentin Blake’i illustratsioone jätkub peaaegu igale leheküljele ja see on üks väärt asi. Seevastu veidi häirisid mind kohmakad luuleread. Kui oled lapsevanem ja sinu unejutumaias järeltulija viitsib küsimusi esitada, siis ole valmis talle seletama, mis tähendab “tiiblema”, “sooled”, “topaas”, “kilgendama”, “priima”, “viks”, “asi jokk”, “lobistama”, “piidlema”, “liisunud”, “roiskunud”, “juveelid”, “patenteeritud”…
Lühidalt: luuletuste tõlkija on värsid ümber pannud liiga raskes keeles. Nende kõrval on ülejäänud jutt mõeldud üsna väikestele lastele, see on pigem mudilaste kui juba koolis käivate laste raamat. Nii oleks võinud paljud küll luulelised, kuid väikelapsele keerulised sõnad panna lihtsamasse keelde, näiteks: “kalliskivid”, “pahaks läinud”, “kõik on korras”, “väga hea”, “kõht on tühi” jms. Jah, muidugi sõltub riimidest ja rütmist, aga tõlkida võiks ikkagi nii, et sihtgrupp oleks meeles.
Kuigi see raamatuke võib meeldida paljudele täiskasvanutele, on ikkagi tegemist pisipõnnidele suunatud looga. Hea veel, et kommipood on kommipood ja mitte kompvekikauplus. Jääbki tunne, et targa lapse jaoks on lugu liiga lihtne ja hariliku lapse jaoks on sõnad liiga rasked. Aga kui kõigest aru ei saagi, siis pildid on ilusad ja neid on palju.