Ettevaatust, kelmid!
Kelmus on kummaline kuritegu. Kui varas tegutseb salaja, abiks vilets lukk või lahti unustatud uks, ning röövli viib sihile füüsiline üleolek – kiirus, jõud, arvuline ülekaal või relv –, siis kelmusega läheb kannatanu ise rõõmuga kaasa. Pärast oma varast ilmajäämist tunneb ohver end alati võidumehena, kas või ainult hetkeks.
“Kelm on hea psühholoog. Vaadake või Liis Haavelit – kui rääkima hakkas, sai kõik, mida tahtis,” ütleb Põhja prefektuuri majanduskuritegude talituse juht Rain Kuus. Päevas jõuab tema lauale keskmiselt viis avaldust kelmuseohvritelt. Kui nende avalduste põhjal maalida pilt keskmisest eestimaalasest, on tulemus trööstitu: tüüpiline kelmuse kannatanu on kas naiivne, vähese lugemusega või kerget ja kiiret kasu lootev inimene. Nii mõnestki avaldusest on näha, et ohver lootis hoopis teist poolt tüssata.
Suur osa avaldustest ajavad kogenud politseiniku hämmeldunult ohkama. “Siin on sõna otseses mõttes kõike. On vanaema, kes maksis libapolitseinikele sadu tuhandeid. On kaupmees, kes võttis ostjalt vastu kupüüri “tuhat tänu”, ja kogenud ärimees, kes lootis, et kelm müübki talle Statoili kütust hinnaga kuus krooni liiter.”
Tänavuse viie kuuga on Põhja prefektuuri majanduspolitseile tehtud ligi 700 avaldust. Umbes 400 puhul alustati uurimist, üle 250 avalduse puhul jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Kogu Eestis on viie kuu jooksul registreeritud üle 1100 kelmuse. Viimased neli aastat on igal aastal registreeritud stabiilselt 2500 kelmuse ringis.
Missugused on enamlevinud kelmused?
“Elu tehing”
“15 000 krooni maksev arvuti, täitsa uus, annan ära 3000 krooniga. Kiire!”
Kas pole ahvatlev? Kas ei tekita hetkeks tunnet, et nii hea diil annab sulle võimaluse olla teistest parem? Eriti nendest, kes sama arvuti poest õige hinnaga ostsid? Nüüd tuleb kiiresti tegutseda, sest ehk pole teised seda kuulutust veel silmanud. Eksite – seda on silmanud juba sajad ja selles ongi asja mõte. Müüja teatab telefonis: “Tõesti selline lugu, et kolin välismaale ja müün oma asjad odavalt maha. Sul vedas, et said jaole, sest huvilisi on juba mitukümmend. Noh, kas võtad ära? Aga ole hea, kanna poolteist tuhat kohe üle.” Kui raha on makstud – ja uskuge, maksjaid on kümneid –, kaob müüja telefon kasutuselt…
Rain Kuus: “Mul on raske mõista kogenud firmajuhti, kes jäi uskuma, kui talle lubati müüa Statoili kütust veerand hinnaga. Võiks ju aru saada, et isegi salakütus on kallim kui kuus krooni liiter, aga ei. Inimesele pakutakse 3000 krooni eest 500 liitrit kütust, mille tankimine peaks toimuma Statoilis, ja tal ei teki kahtlusi. Kui raha on makstud ja ollakse teel bensiinijaama, et näidata, kuidas kaart töötab, ütleb kelm: “Ma hüppan korraks siit ühest kontorist läbi”, ja läinud ta ongi.”
Viis aastat tagasi müüsid Rummu vangla retsid eesotsas Priit Hõrakuga olematut traktorit. Hõrak mängis Hiiumaa talumeest, kelle vend oli ootamatult surnud, traktor asus legendi järgi Paides. Müügiga oli loomulikult kiire. Soodne hind sai saatuslikuks mitmekümnele maainimesele, kes maksid kaabakatele ettemaksuna kokku üle miljoni krooni – keskmiselt 20 000 kuni 40 000 krooni inimene.
“Lapselast ähvardab vangla!”
Kõigepealt on telefonikõne. Räägitakse vene keeles: “Helistan politseist. Meil on halb uudis: teie lapselaps põhjustas õnnetuse. Ta on süüdi ja läheb seitsmeks aastaks vangi. Aga on üks võimalus: kui te kannatanule valuraha maksate, uurimine lõpetatakse. Ah et kui palju? No kui palju teil on?” Šokeeritud vanainimese nõusolek (ohvriteks satuvad eranditult vene keelt kõnelevad vanainimesed) käes, lisandub tüüpiline fraas: “Juhuslikult on üks meie kolleeg just praegu teie läheduses. Ta astub läbi ja võtab raha kaasa.“
Tegutsetakse kiiresti. Juba mõne minuti pärast on “kuller” ukse taga, et ohvrile ei jääks mõtlemisaega või võimalust lapselapsega kontakteeruda ja kelmust läbi näha. Tänavuse aasta rekordkelmus ongi libapolitseinike tehtud: üks vanaproua maksis olematu avarii valurahaks uskumatud 20 000 eurot!
Kuidas libapolitseinikud ohvreid leiavad, ei tea täpselt keegi. “Arvata võib, et võetakse telefoniraamat ette ja hakatakse järjest vene nimesid läbi helistama. Eestlast leedulased ju ära rääkida ei oska,” pakub Rain Kuus. “Põhiline, nagu kelmuste puhul reegliks, on hästi kiire jutt ja ohvri nurkaajamine.”
Esimene kohtuotsus libapolitseinike üle sündis mullu veebruaris Rakveres. Leedulased Aurimas Petrikonis ja Kristina Kujacinskaite mõisteti reaalselt vangi, kuna petsid kuuelt inimeselt välja üle 150 000 krooni. Kaks nädalat tagasi võeti Tallinnas kinni järjekordne neljaliikmeline libapolitseinike seltskond – uurimine käib.
Needus
Psühholoogiliselt sarnane on nn needuse mahavõtmisega seonduv. Ent siin ütleb Rain Kuus: “Kelmuse definitsioon seaduse järgi on – tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine. Kas kellelgi oli või ei olnud tegelikkuses needust peal, ei ole meil võimalik kontrollida. Seega, kui keegi on “needuse mahavõtmise” eest maksnud, ei saa seda tingimata kelmusena kvalifitseerida. See on sama mis imearstide või usukuulutajate puhul – kes usub, kes ei usu. Kui ei usu, ei tähenda see ju veel, et tegu oleks kuriteoga.” Kui needusejutuga kaasneb ähvardus, et mittemaksmisel tuleb needus tagasi ja toob surma, võib juhtumit ka väljapressimisena vaadelda.
Kohtupraktikast leidub värvikas näide – mustlasnaine Jaanika Paladii pettis aastatel 2005–2006 ligi kümnelt kergeusklikult välja üle 300 000 krooni, lubades neilt needuse maha võtta või ära hoida õnnetuse lähedasega.
Paladii stiilinäide: ta lubas Tallinna Lastepolikliiniku perearstilt 3000 krooni eest needuse võtta. Veenmiseks kasutas kelm kirjaklambrit, mis ohvri käes mustaks muutus, ning piiblit, mille leheküljele ilmus kui nõiaväel must rist. Mõni päev hiljem helistas mustlanna perearstile tagasi ja ütles, et kohe juhtub õnnetus ja arsti meestuttav sureb, sest needus on endiselt peal. Needuse mahavõtmiseks tuli maksta 50 000 krooni. Nii helistas kelm arstile aasta aja vältel ja sai kätte ligi 200 000 krooni.
SMS-laenukelmusi on vähem
Kui paar aastat tagasi tekitasid sajad SMS-laenukelmused kuritegude statistikas tõelisi anomaaliaid, siis tänaseks on seadusemuudatus, mis kohustab SMS-laenu andmiseks isiku tuvastama, buumi lõpetanud. Üksikuid juhtumeid esineb aga siiani. Viru ringkonnaprokuröri abi Anneli Pärt: “Üks täiesti korralik inimene, 60ndates proua seisis lapselapsega bussipeatuses. Juurde astus keegi, kes rääkis, et lapse operatsiooniks oleks hädasti raha vaja ja raha saamiseks on tarvis proua allkirja. Nii kaua ja oskuslikult veendi, kuni proua andiski allkirja ja oma pangakonto andmed. Raha maksma ta ei pidanud, ent moraalne kahju võlanõuetest ja inkassofirmaga suhtlemisest on samuti tõsine tagajärg.”
Töövahendus on tasuta!
Viimase aja levinuimaks pettuseks on töökoha lubamine. Rain Kuus toob näite: “Keegi sai mingi kampaania ajal tasuta laevapileteid ja hakkas inimesi Rootsi tööle saatma. Töösoovijatelt raha ette ei küsitud ja kõik tundus usaldusväärne. Inimesed said kohtumisel laevapiletid, kajuti. Õhtul saadi laevas kokku. Töövahendaja rääkis, kus hommikul kohtutakse ja kuidas edasi töökohta minnakse. Ainult üks väike asi – raha, s.t laevapileti hind ja veel mõned kulutused, kokku 4500 krooni, võiks nüüd ära maksta, et ei peaks hommikul tänaval rahaga sehkendama. Kuna kõik oli seni laitmatult toiminud, makstigi ära. Keda hommikul kokkulepitud kohas ei olnud, oli korraldaja. Selgus, et ta oli öösel Ahvenamaal laevalt maha läinud ja kohe samal ööl vastutuleva laevaga Tallinna tagasi sõitnud. Töökohta ei eksisteerinud. Järgmisel hommikul tulid 17 inimest otse laevalt politseisse avaldusi esitama. Selle näite puhul ei teinud kannatanud midagi valesti, välja arvatud seesama üks asi – enne kui “kaup” käes, ei tohiks raha loovutada.”
See juhtum on üks väga paljudest. Tasub meeles pidada, et seadus keelab töövahenduse eest tasu nõuda. Alati tuleks tööotsijal esimese asjana välja selgitada tööpakkuja ja vahendaja taust – kontrollida kontaktandmeid ja majandustegevuse registri andmeid.
Valeraha
Kuigi valeraha valmistamist-kasutamist kvalifitseeritakse teiste paragrahvide järgi, on laias laastus pettus seegi. Rain Kuus: “Aastavahetuse eel saadeti ka meie majas siselisti pilt sajakroonisest, millest oli tehtud kupüür “Tuhat tänu”. Juures tekst, et nüüdsest hakkame palka saama sellistes kupüürides. See oleks naljakas, aga kahjuks on meil praegugi menetluses asi, kus keegi printis selle “kupüüri” välja ja kaubandusettevõttes võeti see vastu.“
Aastavahetuse eel satub vanalinnas asuvatesse suveniiripoodidesse iseäranis palju võltsitud eurosid ja dollareid. Tüüpiline skeem: mõni minut enne poe sulgemist siseneb turist, kes soovib osta mõnd ülikallist eset. “Juhtumisi“ pole tal piisavalt kroone, on ainult dollarid. Kohe-kohe on sulgemisaeg ja ta peaks maksma dollarites, kui vaid müüja nõus on. Kõik käib kiiresti ja nii ei suuda müüja ahvatlevast pakkumisest keelduda. Hommikul läheb ta valuutavahetuspunkti ja saab šoki.
Kuus usub, et euro kasutuselevõtt puudutab nii politsei, üksikisikute kui kaubandusettevõtete valvsust, sest uus euroriik on alati koht, kus rahavõltsijad inimesed proovile panevad.
Kaksikud Tiit ja Teet, kelle kuritegudest on meedias palju juttu olnud, printisid tavalisel värviprinteril kümneid 500-krooniseid ja maksid nendega käest kätte tehingute puhul, sättides raha üleandmise paigaks hämara nurgataguse. Muuhulgas maksid nad valerahaga ka prostituudile, kes töötasu poodi viis, kus politsei kutsuti. Samad kaksikud teenisid mitukümmend tuhat krooni, pakkudes äärekivide paigaldamise teenust, mille osutamise plaani neil mõistagi polnud.
Kuus: “Ühed noorukid käisid mööda ehituspoode, neil oli lausa vale isikut tõendav dokument tehtud ühe ehitusfirma juhi nimele. Esitasid selle, vaadati, tõesti suurklient, pole probleemi. Kaup läks majast välja, arved läksid firmasse, väga suurte mahtude juures ei jäänud esialgu silma, et kaup tegelikult firmasse ei jõua. Suur ettevõte ei pane 20 000 kroonist arvet tähele. Kuni ükskord võttis see tavaliselt küprokit ja katusekive ostnud firma muruniidukeid ja motorollereid – siis süttis ohulamp ja kelm peeti kinni.” Siinkohal lausub Kuus kiidusõnu: “Tänu poodide tublidusele oleme nii mõnegi kelmi kätte saanud.“
“Te olete Tallinnas? Mina Põlvas, aga saadan kauba bussiga”
Kui teile kuulutuse peale midagi müüakse, pange tähele: teilt küsitakse, kus te asute. Kui vastate, et Tallinnas ja tuleb kiire vastus, et müüja on diagonaalis teises Eesti otsas või mõne saare peal, siis võiks see ettevaatust sisendada. Kui maksmisega on hästi kiire, mistõttu osa rahast palutakse kohe ette maksta ning kaup lubatakse saata Smartposti või Cargoga, võiks muutuda juba väga valvsaks. Kui aga lisandub jutt, et “kohtutäitur” on just mingi “eksituse” tõttu konto arestinud ja käsiraha palutakse kanda hoopis sõbra arvele, oleks targem tehingust loobuda, kui tahes ahvatlev see näis.
Kuus: “Enamasti on sellisel juhul kasutusel tankisti konto. Inimeseni, kes raha endale sai või kes kannatanuga valenime all suhtles, ei pruugi kuigi kiiresti jõuda. Samas teab kannatanu, et ta suhtles konkreetse inimesega. Ta on kuulnud kellegi häält, see inimene on öelnud oma nime ja kontonumbri, nad on ju peaaegu tuttavad. Nii ei mõista kannatanud, kuidas politsei juba järgmisel päeval väljapetetud raha tagasi ei too. Kõik on tõendatav, aga uurimine võtab aega.”
kannatanute jaoks on teadagi kelmi karistamisest olulisem oma raha tagasi saada. Ent kui kelmus on osutunud edukaks, ei piirdu kurjategijad kunagi ühe ohvriga. Nii peab pettasaanu arvestama, et kannatanuid on palju ja ühe kelmi kõigi tegude väljaselgitamine võtab aega.
Teadagi on ettearvamatu ka see, kui kiiresti kulgeb kohtumenetlus. Kui süüdistatav suudab selgeks õppida lause “ma ei ole kokkuleppemenetlusega nõus”, kulub lõpliku otsuseni jõudmiseks palju aega.
“Kindlam on kelmide tegutsemist läbi näha ja mitte minna paljutõotava, kuid riskantse tehingu peale,” ütleb Rain Kuus. “Pidage meeles – te ei saa lotoga võita, kui te pole piletit ostnud. Te ei saa saada kaupa neli või viis korda odavamalt, kui see poes maksab. Kui ostate varastatud asja, on see ebaseaduslik ja võib tuua probleeme, aga veel tõenäolisem on, et te küll maksate, aga vastu ei saa üldse midagi.”
Loe ka www.ekspress.ee: usutlus riigiprokurör Eve Oleskiga välismaalaste poolt korraldatud kelmustest.
Soovitused
? Alati küsi võimalikult palju küsimusi. Mida rohkem küsid, seda ebamugavam kelmil hakkab ja ta läheb pigem järgmist ohvrit otsima.
? Ära pea ennast unikaalseks – tõenäosus, et just sinul täna vedas, et “nii fantastilise pakkumise” otsa sattusid, ei ole tegelikult kuigi suur.
? Loe leping alati läbi. Kui su allkiri on lepingul all, ei pruugi tegemist olla enam kuriteo, vaid tsiviilasjaga.
? See, et pangarekviisiidid ja eriti PIN-kood on ainult omanikule, ei ole sõnakõlks.
? Ettemaksuga kauba või teenuse ostmisel tuleb olla eriti ettevaatlik ja uurida enne müüja tausta.
? Politseinikud ei nõua telefoni teel kahju hüvitamist ega tule valurahale ukse taha järgi.
? Te lihtsalt ei saa võita loteriil, milles te pole osalenud või saada pärandust mõnelt Aafrika riigipealt!
Riigiprokurör: „Esialgu soodsana näiv ost võib lõpuks väga kalliks minna“
Eve Olesk tegeleb Riigiprokuratuuris rahvusvahelise koostööga. Kui Eesti inimene on saatnud välismaa kelmidele kümneid tuhandeid “lotovõidu” eest või maksnud telefoni eest mitukümmend tuhat krooni, aga ikkagi telefonita jäänud, teab riigiprokurör Olesk kõige paremini, kas raha tagasisaamiseks on lootust. Lootust on vähe.
Missuguseid uusi trikke välismaa kelmid on tänavu Eesti inimeste kallal katsetanud?
On kaks uut (või hästi unustanud vana) trendi: esiteks pangalaenud. Inimeste e-aadressile tehakse pakkumine, tingimused on väga soodsad. Kui inimene nõustub laenu võtma ja täitab ankeedi, saadab enda andmed, siis tulebki hea uudis – te saate laenu, aga lepingutasu peaksite enne ära saatma. Kui see on makstud, siis palutakse laenusummalt ka tulumaks ette ära maksta jne.
Teine uus asi on asjade, eriti kasutatud autode ostupakkumised. Võetakse müüjaga ühendust, lepitakse hinnas kokku, isegi ei tingita. On ainult üks väike probleem – sellel inimesel ei ole võimalik mingil põhjusel Eesti panka raha üle kanda. Niisiis palutakse avada konto E-bays või Canadian Bankis ja kanda sinna ka mõned tuhanded, et autoostja saaks hakata tehingut ette valmistama.
Te ei taha ometi öelda, et selliste pakkumistega on edu saavutatud?
Kahjuks on üks kurb näide täitsa olemas, kus niigi raskes majanduslikus seisus naine, üksikema, maksis 3000 krooni laenulepingu tasu ära ja alles siis, kui temalt ka tulumaksu küsiti, sai oma veast pettusest aru. Aga siis oli juba hilja. Raha oli Londonis välja võetud. Selle inimese jaoks oli 3000 krooni suur summa, nii et ma mõistan tema ahastust.
Oletan, et seda naist ei ole võimalik aidata?
Meie siin Eestis paraku tõesti väga palju teha ei saa, sest me ei saa välismaal toime pandud kuritegusid iseseisvalt uurida. Kui me just ei tuvasta, et siin asus kaasosaline. Me saadame kuriteoteate edasi läbi Interpoli, aga edasise käigu osas puudub meil kontroll. Paljud riigid on meile vastanud, et mõne tuhande krooni suuruse kahju puhul ei ole mõtet neile avaldusi saata. Näiteks Suurbritannia teatab vastuseks, et uurimise alustamiseks peab kahju suurus olema vähemalt 5000 naelsterlingit. Suurbritannia petuskeemidega võrreldes on 3000 krooni ju väike summa.
Tähendab, eri riikide õigusorganid on sõlminud vaikiva kokkuleppe, et kui kelmuse ohver on tegelikult oma rumaluse ohver, siis kuritegu ei uuritagi?
Seda ei saa nimetada vastastikkuseks kokkuleppeks – pigem on meile tulnud tagasisidet, et väikeste kahjusummade puhul ei peaks me kuriteoteateid edasi saatma. Aga teeme seda siiski. Kindlasti tuleb aga ka inimestel enne selliseid ostutehinguid põhjalikult müüja tausta uurida. Kui inimene tahab internetist osta odavat mobiiltelefoni, aga maksab selle eest lõpuks 60 000 krooni*, siis on pealtnäha „odav“ tehing kokkuvõttes ju väga kalliks läinud.
Siinkohal ütleks mõni, et kõrgepalgalisel riigiametnikul on hea nii arutleda, aga iga teine eestlane peabki vaatama, kuidas võimalikult odavalt saada?
Kuidas nii? Otse vastupidi, mina ei saaks endale kuidagi lubada telefoni eest 60 000 maksmist. Ma tahaksin enne ostmist asja käes hoida – veenduda, et see töötab, et tal on garantii. Või võtame autod – sõidukite hinnad on Eestis palju langenud, aga ikka ostab keegi auto internetipoest ja avastab järsku, et on maksnud mitu tuhat eurot mitte millegi eest**. Meie võtame sellised juhtumid uurida, aga näiteks Saksamaal on reegel: kui kahju on tekitatud läbi müügitehingu, siis ei ole mingil juhul tegemist kuriteoga – palun, pöörduge tsiviilkohtusse.
Ometi pannakse Eesti politseile pahaks justkui erakordset “kelmisõbralikkust”, kuna tihti ei alustata uurimist, vaid soovitatakse tüssamisohvril kohtusse pöörduda.
Pannakse pahaks tõesti. Kelmuse ohvritele ongi omane politseile pahaks panna, et kuriteole eelnevat olukorda juba 24 tunniga ei taastata. Kui selgub, et neid on petetud, süüdistatakse, et Eesti riik on nad hätta jätnud ja laseb Nigeeria ja Brasiilia pättidel neile liiga teha. Tänavuse aasta jooksul on sadakond inimest välismaale tuhandeid kroone kandnud. Eks me ikka teeme kõik, mis võimalik. Ei maksa nüüd lugejatel arvata, et ahhaa – tasub kasutada pettusel ingliskeelseid rekvisiite ja me saadame kohe kaebused Londonisse. Loeb ikka see, kus raha välja võetakse.
Aga mis on positiivne programm – mida soovitate, et mitte petta saada?
Ainult ettevaatust, eriti internetis. Pidage meeles, et töövahenduse eest raha võtta on keelatud. Ettevaatlik tasub olla ettemaksudega, eriti Moneygrami või Western Unioni kaudu – nende puhul on praktiliselt võimatu hiljem kindlaks teha, kes selle raha välja võttis. Tihti imestan, et alles pärast esimese summa tasumist hakatakse tehingupartneri kohta taustainfot koguma. Tehke seda parem enne tehingut! Uurige otsingumootoritest, kas firma või inimene, kes teile midagi müüa soovib, on üldse olemas. Pettust avastada polegi nii raske. Minu enda peres oli huvitav kogemus – 16-aastane tütar, kes tahtis kangesti koera, avastas internetist kuulutuse – huskie kutsikat pakuti tasuta, maksta tuli ainult 150 eurot kohaletoomise kulud. Väidetavalt asus koer Iirimaal, aga omanik pidi Inglismaale kolima ja pidi oma sõnul koerast loobuma. Ütlesin tütrele – liiga ilus, et olla tõsi. Võite ette kujutada, mis ta sellest arvas. Sa kahtlustad kõiki, töö on su ära rikkunud jne. Heakene küll, mind hakkas asi huvitama. Hakkasin siis uurima selle koeramüüja tausta tavaliste internetiotsingute kaudu. Ja selguski, et sama inimene müüb sama koera küll Saksamaal, küll Poolas, aga telefoninumber kuulutuse juures oli hoopis Kameruni oma. Siis meenus mulle, et aasta alguses oli üks sarnane kriminaalasi, kus inimene maksiski 150 eurot koera saatmiskulude katteks, aga koera asemel saabus uus kiri, kus paluti maksta umbes 20 000 krooni koera tervisekindlustuseks. Siis nõustus ka tütar, et ju need ikka olid kelmid.
* Üks mees soovis osta 350 euro eest I-phone´i. Müüja teatas, et saadetisega tekkisid probleemid ning nõudis veel 1350 dollarit, lubades saata ühe telefoni asemel kuus! Hiljem tõi müüja veel mitmeid ettekäändeid alates sellest, et kaup on tollis kinni kuni selleni, et transpordi firma nõuab raha juurde. Kokku kandis mees petturitele 60 000 krooni, kuid ei saanud ühtegi telefoni. Samalaadse skeemi suuruselt teine kahju ulatub üle 30 000 krooni.
**
Ühel juhul soovis meesterahvas osta mobile.de internetilehelt 6000 eurot maksvat sõiduautot ning lasta ühel väidetavalt transporditeenust osutaval firmal sõiduk Eestisse toimetada. Esimese osamakse suurus oli 2000 eurot, mis pidi olema n-ö deposiit. Seejärel saabus transporti korraldavalt firmalt kiri, kus väideti, et auto on Rotterdami sadamas, kuid kaupa ei saa veel edasi saata. Firma viitas, et nad peavad kinni pidama Euroopa Liidu rangetest kelmusevastastest nõuetest, mille kohaselt peab 66% kauba maksumusest enne kauba saatmist olema tasutud. Nii maksiski mees pärast pikka mõtlemist veel 2000 eurot.
Teisel juhul maksis kannatanu 6400 eurot maksva Honda eest ettemaksu 1920 eurot ega saanud midagi.
