Viimase nelja aasta jooksul on Eesti öises noortekultuuris toimunud tõsiseltvõetav dubstep’i puhang. Londoni linn lihtsalt on endiselt kõige mõjurikkam metropol siinses tantsumuusikaelus. EW ööklubides on neil aastatel muusikat mänginud vist kõik ala tähtsamad superstaarid ja väiksemad tähed ning nüüd voorib siia dubstep’ist välja arenenud uute haružanrite ässasid. Kõik peamiselt Suurbritanniast.

Kaalukam on aga vahest see, et kuuldud värske ja põnev muusika – madalad ja tumedad bassid, rütm 140 lööki minutis (140 BPM), ühest otsast sünged apokalüptilised saundid, kohati sümfoonilised viirastused, teisest otsast müdisev, hoogne ja lõbus – ei ole Eesti noori end liigutama pannud üksnes tantsupõrandal, vaid ka stuudiotes. Kompuutrite, muusikaprogrammide, sämplerite, midi-klaverite taga. Olgu need siis kodus või timmitud tõsisemas stuudios.

Üksjagu Eesti kutte on oma loomingut välja andnud välismaiste plaadifirmade all. Enamasti on nad väga noored. Artist Bisweed käis alles 9. klassis, kui briti plaadimärk Smokin Sessions tema esimesed dubstep-palad vinüülplaadile trükkis. Ühtlasi on dubstep’iga seotud noorhärradel ohtralt esinemisi välismaal.

Rakvere plaadifirma Lejal Genesi aastal 2008 välja antud kogumik “Eesti Dubstep” müüs edukalt kodumaal ja tegi parajat lärmi piiri taga. Tänavu mai lõpus ilmus Lejalilt uus dokumentatsioon “Eesti Dubstep vol 2”.

Miks kujunes dubstep üheks tooniandvamaks, käimapanevaks jõuks põrandaaluses elus?

“Dubstep hakkas eelmise kümnendi keskel levima tänu kahele põhjusele,” vastab Gee, nimetatud kogumike väljaandja, briti urban-saundide entusiast, DJ ja produtsent. “Esiteks tänu “kolme kliki generatsiooni” bassimaiastele muusikasõpradele, kes jõudsid ühel hetkel oma identiteediotsinguil mõtteni, et dubstep on just see, mis neid näiteks 90ndate x-reivigeneratsioonist – breakbeat, jungle, drum’n’bass – selgelt eristab. Ma ei usu, et see nii teadvustatult toimus, aga teatud vajadus oli lihtsalt sisse kodeeritud. Teiseks põhjuseks pean seda, et dubstep’i taustajõududes olev põrandaalune muusikatööstus sai lihtsalt 2000ndate alguses oma erinevad komponendid kenasti seostatud ja süsteem toimis ning toimib tänaseni. On omad raadiojaamad, plaadimärgid, plaadipoed, ajakirjanikud ja noored hakkajad produtsendid, kellest kujundati tahtlikult või tahtmatult uued superstaarid, kasutades selleks tutvusi ja sugulussuhteid.”

Kohaliku dubstep-muusika edukaim ja tõsiseltvõetavaim näide on artist L-OW – 24aastane Margus Löve Kristiine linnaosast. Tõenäoliselt esimese Eestis valmistatud dubstep-pala autor (aastal 2007). Välismaiste plaadimärkide all on L-OW muusikat tänaseks ilmunud viiel 12tollisel vinüülil ja alanud suvel ootavad ilmumist kolm järgmist. L-OW on esinenud Prahas, Viinis, Kaunases, Klaipedas, Riias, Tamperes, Leedu metsas toimunud suurel Tundra festivalil. Praegu ootab suvist etteastet pirakal Source festivalil, Utrechti linnas Hollandis.

Nagu paljud teised siin külgedel, on L-OW pärit drum’n’bass’ist. Selles vallas alustas ta pidude korraldamist, plaatide keerutamist ja rütmide treimist aastal 2002. Mõni aasta hiljem takerdus ta techno’sse ja tegi täpselt neidsamu asju sel rajal. Kuni sõber ITOK Element sokutas talle kõrvu dubstep-pioneeride Digital Mystikzi legendaarset miksi ja BBC sama legendaarset raadiosaadet “Dubstep Warz” ja L-OW vahetas usku.

Nüüd pühendas Margus end ja oma produktsioonikogemused dubstep’ile ja armastas selles ennekõike? “Bassi,” ütleb L-OW. “Sub-bassi. Drum’n’bass’is kerkis samuti esile, kuidas bassil on reaalne füüsiline jõud. Ja sa saad selle jõu liikumist jälgida. Kuna dubstep’is on tempo nii aeglane, siis on bassi rõhutatus eriti selge. See oli väga oluline.”

Bass, ülimadal ja läbi alakeha värisev bassisaund on peamine element, mida toovad dubstep’ist välja ka kõik teised nakatunud. Dubstep-raadiosaate “Kajatuba” üks pidajatest ja aktiivne promootor Joosep Reimets: “Suurte basside fenomen ei ole ju midagi uut, aga see on kindlasti kõige olulisem üldse. Kas siis bassis mediteerimine või see vaimne saagimine.”

Et bassi salajasi kõlasid kinni püüda, ehitas L-OW enda magamistoast stuudio – 10ruutmeetrine ruum, mille keskel kompuuter, seinad kaetud švammiga ja toa nurkades on basstrap’id, mis lõhuvad bassilaineid, et need madalad helid ei jääks ruumi ringlema, vaid oleksid selgemini kuuldavad ja sumbuksid ruumis ära. Sellises stuudios magamine tähendab haudvaikuses magamist ning asja varjukülg on: “Kodust eemal, esinemiste tõttu, ei saa ma võõras keskkonnas magama jääda, kui seal on segavaid helisid. Olen lausvaikusega ära harjunud.”

Koos sõpradega ehitas L-OW äsja uue ja päris stuudio. Akustiliselt on seal kõik paika pandud. Eritellimusel valmistatud kivivillast tehtud helipaneelide abiga. Ja jõugu stuudio asub – kõikidest maailma kohtadest seal, kus saunde saab kõige valjumal volüümil katsetada – Eesti Kurtide Liidu majas.

“Kui dubstep’i produktsioonist rääkida, siis ma olen räme helipede,” tunnistab Margus. “Mul on vaja, et kõik oleks top-notch paigas. Võib-olla on see jätnud ka sügava jälje sellesse, et mu lood on üsna minimalistlikud. Et üritan nad võimalikult väheste saundidega kõlama panna, võimalikult väheste saundidega tekitada improviseeritud kompositsioone, mis kõlaksid huvitavalt ja kaasakiskuvalt.”

Detailides ülimalt kriitilise L-OW põhjalikkus tähendab samuti seda, et tema DJ-miksid – neid leiad tema kodukalt http://l-ow.subbeat.com/ – joonistavad kuulajale mingi pildi: käivad kuskil ära, jõuavad kuhugi välja. “Ka live-settide tarvis teen ma väga-väga pika eeltöö. Panen kõik reaalselt paika. Drum’n’bass’i mängisin spontaanselt, aga üks hetk see ei rahuldanud enam. Tahaks anda endast maksimumi, et sett oleks eriti hea. See on ka mu elatusallikas, ma pean mingit taset hoidma,” kõneleb vabakutseline L-OW, kes teeb muusika kõrvalt kujundustöid.

Mõnedki inimesed, kellega selle artikli tarvis rääkisin, kostsid, et Eesti dubstep’i artikliks on juba hilja. Et dubstep’i ei ole enam. Umbes nii, et dubstep on surnud. Surmakuulutus on kõikide muusikažanrite äärmiselt tavapärane saatus. See juhtub varem või hiljem ning reeglina nii varem kui ka hiljem.

Põhjuseid on mitmeid. Kõigepealt kuulutatakse mõni stiil puristide ja asja algatajate poolt koolnuks siis, kui ainult neile armas ja salajane muusikalaad hakkab ligi tõmbama 15 inimese asemel 150 inimest. Läheb n-ö massidesse. Esimese ešeloni DJ ITOK Element tõmbus näiteks kohalikust dubstep-elust tagasi juba aastal 2008, kui Tallinna saabusid gastrollidele supertähed Londonist (Bengad, TRGd, jt), keda varasemast kõvema häälega välja reklaamiti.

Järgmised – ja hilisemad – mälestusteenistused peetakse seetõttu, et muusikastiil ei püsi paigal, vaid areneb mitmes eri suunas, ning kui jääb paigale tammuma, ei ole ka see hea. Muteeruma hakkab stiil seepärast, et rongile ronib rohkem kuulajaid ja rohkem tegijaid, kellest üks osa asub valmistama võimalikult suurele publikule arusaadavat matsu, teine osa otsib vähem etteaimatavamaid ja tõsisemaid viise.

“Kui žanris tekib midagi uut ja huvitavat, siis on see elus,” kõneleb noor Bisweed. “Ja dubstep’is on veel uusi ideid. Ainuke asi, et koos populaarsuse kasvuga on kasvanud haltuura hulk. Palju artiste = palju träkke = palju haltuurat.”

Dubstep’i kommertslikumas suunas valitseb alaliik wobble – täiega vänderdavate, koomiliselt võbisevate massiivsete bassikäikudega stiil, mida vana kooli pühamehed labaseks peavad. Siis eksperimentaalsem ja house-muusika rütmidega joon, mida kutsutakse lihtsalt bassiks ja mille esindajad ei soovi, et neid üldse dubstep’iga seostatakse. Siis on veelgi tõsisem ja süngem liin, mis on kokku saanud minimal-techno’ga. Drum’n’bass’i ja dubstep’i abielu käigus sündis minimal-drum’n’bass. Ja nii edasi, tagasi, paremale ja vasakule. Kõige uuem ja kuumem värk dubstep’i pealinnas on hetkel kuuldavasti tropical.

L-OW huvid on liikunud nimelt dub­step’i ja vana armastuse techno ­sümbioosi suunas. “Peamiselt Bristolist pärit bassirõhkne techno, aga põhimõtteliselt siiski dubstep,” seletab ta. “Temas ei ole seda lollust, milleni dubstep välja jõudis. Rõhutud on rütmi ja atmosfääri peale. Mulle ei meeldi läbinähtav, odav asi, meloodiate kujul just eriti. Wobble’is on kõik ette antud. Toodang on kindlale publikule ja etteaimatav, avastamisrõõmu enam ei ole. Tiineidzeri hormooni muusika, süveneda pole vaja, kõik lendab hullult peale.”

“Bassimuusika mõiste on kasutusel juba ammusest ajast ja on liiga paljutähenduslik,” teatab Gee. “Selle alla võiks siis tõesti arvata ka Timbalandi, kes just eelmisel nädalal esines avaldusega, et dubstep on tema loodud. Mul ei ole vajadust stiilide ümbernimetamise järele. Tunnen ennast dubstep’iga hästi.”

Eesti dubstep’i scene’ile annab selge diagnoosi Gee: “Mõned produtsendid ja DJd on juba edasi liikunud, samas tekib ka uusi asemele. Välisartistide hulga osas ei ole märke, et nõudlus või soov neid siia tuua kuidagi kahanenud on.”

L-OW leiab aga, et Eestis võiks asja uuele tasemele lükata, päästa, kui tekiks kas või üks eriti hea saundiga klubi, kus inimesed käiksid puhtalt hea heli pärast. Ning meenutab oma parimat elamust Riiast: “Olen mujalgi käinud, aga Riias oli kõige õigem dubstep’i saund. Võib-olla sul päevake hiljem kõht valutab veidi. Füüsiline õhurõhk skännib sind läbi, see on selline tunne, mida ei ole võimalik ­kirjeldada. Inimesed, kes saavad korra selle tunde kätte, teavad, mida tähendab, kui räägitakse sub-bassist. Võib-olla ei olegi Eestis see meditatiivsem joon niivõrd hästi käima läinud, ei ole seda kõige õigemat bassi kuskil klubis.”

“Kui kõik superstaarideks ei muutu – ja õnneks jääb selleks võimalusi aina vähemaks –, siis läheb varsti kindlasti põnevaks,” ütleb Joosep Reimets. “Uus kiht ägedaid elektroonikuid tuleb peale: STM, Intermetric, Bisweed, c.o.u.g.h, Abstract Detail. Koduõllena hästi kääriv Andrevski. Peaasi, et huvipuudus kummitama ei hakkaks. Selleks peab otsima kogemusi mujalt muusikast ja vahepeal üldse mitte muusikast. Värskuse säilitamine on üks olulisemaid oskusi. Ja mis ma tahan öelda kõigile, kellega olen hänginud stuudios või klubides ja metsades – ärge tehke seda neetud dõupi!!!”

Dubstep duleb ja dubstep dapab

TARTU: Tartus tegutseb entsüklopeediliste dubstep-teadmistega DJ Raadž. Tema ja Wavezi pala “Cosmic” ilmus inglise kogumikul “This Is Dubstep”, mis tegi pikalt ilma sealses sõltumatute leibelite edetabelis ja kus kuttide lugu on kõrvuti liiga suurnimede – Pinch, Kromestar jt – muusikaga. Produktsiooni õpetas Raadžile Zyri Estok, jõugust Rajoonikomitee (http://rajoonikomitee.ee/), vana dubstep-peer on DJ Kashel. Esimest Tartu seeria üritust “Oh My Dub” veab DJ Kalev K.

UMBLU: Dubstep’i Eesti raadiolainetele toonud Raul Saaremetsa plaadimärgi alt on ilmunud “Kila Kola EP” ja samanimeline täispikk kogumik,millelt žanri kodumaist toodangut leiab.

“Mulle meeldib dubstep’ist see, mis sellest välja on kasvanud– Raadž, Andrevski, Deyal, STM & Espirit. Dubstep on iseenesest üks kõige kiiremini kinni kiilunud scene’isid. Seepärast ongi bass nagu õigem nimetus asjale,” räägib Umblu boss, kelle plaanides on Deyali ja Andrevski väikeplaatide üllitamine.

LEJAL: Lisaks kahele dubstep-kogumikule on Lejal Genes välja andnud EPd Phonecallilt, Martello Rotativolt ja Prospectalt. Viimane on peamiselt drum’n’bass’i-mees, nagu ka DJ S.I.N, kelle dub­step’i on välja andnud briti firma Xsdubz. “Minu jaoks on dubstep pigem hea vaheldus d’n’b-le. Aeglasem, aga ideeliselt sama,” ütleb S.I.N.

Lejali boss Gee korraldab üritustesarja ÜKG, mis pühendatud UK garage’i alam­stiilidele, sealhulgas dubstep’ile, mille tähtesid on ÜKG-l trobikond esinemas käinud.

Kellega minna luurele?

Ülevaade bassisõduritest.

Espirit
Hoolimata sellest, et stiili tõsipead on Espiriti (Kaur Kask, 19) avasüli vastu võtnud, tema lood on nii uuel dubstep-kogumikul kui “Kila Kolal” (kollaboratsioon STMiga “FranticFruit”), tunnistab ta, et klassikaline dubstep teda enam ei köida. “Pean tähtsamaks kuulumist Eesti elektroonilise muusika maastikule, mitte dubstep’i scene’i,” ütleb Kaur ja nimetab hetke peamisteks mõjutajateks indie’t ning elektroonilise muusika eksperimentaalsemat poolt, kus liiguvad Dorian Concept, Mount Kimbie, Joy Orbison, ja teknot. Ta lõpetab kohe gümnaasiumi ja on juba teinud lepingu kolmele loole ühe Iiri plaadifirmaga.

Espiriti saunde leiab aadressilt www.soundcloud.com/espirit-1.

STM
Ehk Sam The Man, ehk Samuel Jakobson (21) on õppinud kuus aastat muusikakoolis klarnetit ja plokkflööti. Seitse aastat on ta laulnud Rahvusooper Estonia poistekooris. “Noodikirja veel mäletan ja oma rütmitunnetust hindan päris heaks,” lausub Samuel.

Esimene suur armastus elektroonilises muusikas oli drum’n’bass,täna istub kõik, mis hingega tehtud. “Dubstep’is võlub mind kõige rohkem bass ja see, et sellel puuduvad kindlad piirid. Vabadus.”

STMi lugusid leiab värsketelt kogumikelt “Kila Kola” ja “Eesti Dubstep 2”, samuti aadressilt soundcloud.com/stm-music.

“Püüan arendada oma käekirja,” sõnab Sam The Man loomingu kohta. “Valitsevat trendi püüan võimalikult vähe matkida.”

L-OW
On artistinime all Lizon välja andnud drum’n’bass’i 12tollise, sõpruskonnaga üles seatud plaadimärgi The Red Dragon alt (2006). Ühtlasi techno’t Itaalia leibeli Deepindub juures. Olnud nimetatud stiilides pidude promootoriks.

Tema dubstep-12tollised on ilmutanud välismaised plaadifirmad On the Edge, Z Audio, Dub:iouz, järge ootavad väljalasked Lowercase’i, ProjectSquaredi ja Futurism Recordingsi alt. Esindatud mõlemad Eesti dubstep-kogumikul, samuti “Kila Kola”peal.

KGB
Vajutage internetti www.youtube.com/watch?v=s8VPGXNKeZc ja näete videolõiku, kuidas dubstep’i superstaar Caspa mängib ühel California reivil “miljonile” inimesele KGB pala “Ghetto Blasta 2010 / Caspa Special”. Möllu- ja wobble-liini kuulsuse Caspa eestkoste alla jõudis tandem KGB – Viktor Jazõkov (23; vasakul) ja Lev Roosileht (21) – myspace’i kaudu läänelondonlasele lihtsalt kirjutades. “Ghetto Blasta” ilmus just Caspa mix-CD-l ja peagi jõuavad tema plaadifirma Dub Police alt tantsupõrandatele KGB järgmised lood.

“Ma katsun enne uue loo tegemist alati inspiratsiooni leida,” ütleb Viktor. “Peamine inspiratsiooniallikas on minu pruut. Tema annab mulle jaksu ja ideid. Ning alati, kui teen muusikat, proovin teha tantsu­põranda killerit. Ma teen peomuusikat, mitte kodus istumise-tšillimise kraami.”

Aastaid tagasi, tõelise drum’n’bass-soldatina, töötas nime all Wood Packa ja küttis žanrit jump-up (Inglismaal pressiti seda ka vinüülile). “Aga ma teen ka funky house- ja crack house-lugusid. Aga omas stiilis, oma wobble-bassikäikudega.”

Bisweed
Bisweed on alles 17aastane (loe: ta läheb sügisel 11. klassi!) ja juba on tema heliloomingut välja andnud mitmed välismaised plaadimärgid. Aasta tagasi ilmus tal briti plaadimärgi Smokin Sessions alt 12tolline vinüül “Ruined Town EP”, kolme looga – üks pala koostööna peterburilasest sõbraga Siprut. Veel on Bisweedi muusikat välja andnud plaadifirmad Elastica (Itaalia), Mezmerize Recordings (Ungari), järge ootavad reliisid Dub:Iouzilt (briti) ja Millions of Momentsilt (Saksa).

Õpilaspileti kohaselt Maksim Adel on õppinud Kullo huvikeskuses klaverit ja kitarri. Esimesed eksperimendid elektroonilise muusikaga – drum’n’bass’is – sooritas 12–13aastaselt, “alguses nalja pärast, hiljem süvenesin täielikult”.

Suveks loodab ta kolida aparatuuriga garaaži, et seal rahus muusikat teha. “Vahel on nii, et istun arvuti ette muusikat tegema ja mu aju puhkab, jälgides, kuidas kõrvad ja käed teevad kõike ise. Seda juhtub siiski harva, ainult tõeline inspiratsioon teeb minuga nii.”

Möödunud aastast teeb Bisweed ka DJ-otsi. On käinud esinemas Peterburis, Moskvas, Riias, Eesti linnadest rääkimata. Kuula: www.myspace.com/bisweed.

Joosep Reimets
“Neile inimestele, kes klubides ennast ainult näitamas käivad, tahaks öelda: “Me teame, kes te olete, ja meie ees olete te nagunii paljad, ära üritagegi! Biit must go on!” postuleerib Joosep Reimets (kohe 27 a), üks peamisi dubstep-ürituste promootoreid.

Kaks aastat on vedanud koos Mihkel Artemjeviga sarja “Kajatuba”, mis saab juulikuus endale live- ja sõsarürituse “Kajatuba Experimental”. Kaks korda aastas toimuvat “Zeitheisti” (koos Mihkli ja DJ Martin Aedlaga), sarja “Funkymaja”, kus: “Põhirõhk 4/4-biidil ja vägevatel bassiliinidel, funky house’nd shit. Kõikse ägedam ja õigem suund. Pole kahtlustki! Wake the fuck up!”

Ühtlasi juhib Reimets koos Raadžiga Raadio 2 dubstep-saadet “Kajatuba” (eetris reede südaöösiti) ja möllab blogis j2relkaja.blogspot.com/.

Möllis endale Telliskivisse stuudioruumid ja ees terendab isepäi muusika loomine: “Olen seda hetke 27 aastat oodanud. Usun, et tasus ära aastaid kestnud eelmäng ja kogemuste korjamine.”

Slin
dubstep’i küüsis on Nils “Slin” Allaste 16aastasest saadik. Muusikateema haaras ta sedavõrd jõuliselt kaasa, et noormees jäi 12. klassi kursust kordama. Lõpetab ta kooli alles nüüd, 20selt. “Põhimõtteliselt aega oli, aga kui hommikul tuli mingi loo idee või midagi, vaata, siis tahaks rohkem sellega tegeleda kui kooli minna.”

Inglise keel, mida ta pruugib, on ehe Londoni dubstep-inglise keel. See on sellest, et Slin kuulab Londoni raadiojaamu ja suhtleb aktiivselt dubstep-tähtedega, keda ta Tallinna esinema kutsudes majutab enda koju. Isegi neid, kes võiksid viietärnihotelli soovida. Slini käed on mängus peosarjades “Subfare” ja “Dubshack”, kus on ahmitud selliseid artiste nagu Kromestar, Rusko, Chef, Quest, Kutz, Silkie, F-one, Loefah jne jne.

Esimese peo korraldas aastal 2007 ­Reggae baaris, mille puhul käivitas internetis oma kaaskonnaga – SiegeKru’ga – tänaseni plinkiva veebsaidi www.dubstep.ee.

On keerutanud plaate Soomes ja Rootsis, aasta lõpus peaks soomlase Tes La Roki plaadimärk tema muusikat vinüüli vajutama. “Minu muusika on siiras. Minu muusika tuleb otse südamest.”