Ehkki aeg-ajalt voolab kõlareist ka räigelt metalset kitarrikärinat, annab albumile meeldejäävalt müstilise, nauditavalt sumeda ja sisekaemusliku dünaamika siiski hiilgav basskitarrikäsitlus. Väidetavalt viikingiteemaline (sic!) “OOOM” vastandab alumistes registrites uitlevale rütmikale heleda ja kauni naisvokaali koos hoolikalt paigutatud rõhkude ja pausidega, mis ühest küljest hõlbustavad muusika kujustamist ja mõttereise, ent teisalt ei luba ka pikemate palade juures igavust tunda.

Albumi pärlitena väärivad esiletõstmist absoluutselt unustamatu juhtmotiiviga “Meet Me (On the Dark Side)”, doom’i-hõnguline “22 Below” ning korraga südantlõhestav ja lootusrikas duett Glenn Danzigiga (“Father’s Grave”), mis annab silmad ette Nick Cave’i / Kylie Minogue’i “Where the Wild Roses Grow’le” (ehkki mitte Nick Cave’i / P. J. Harvey “Henry Lee’le”). 8