Saabunud politseinikke nähes ei saanud neljakümnendates aastates naine ja tal külas olnud mees ikka veel aru, et olid midagi ­valesti teinud. Naine teatas koguni, et nad kuulavad Rammsteini ning seda ei saagi vaiksemalt kuulata. Pidutsejad viidi polit­seimajja ja järgmisel hommikul määras kohtunik korteri perenaisele karistuseks naabrite öörahu rikkumise eest šokivangistuse, meeskülaline pääses trahviga.

Juuni alguse seisuga ehk viie kuuga oli politseile tehtud 701 väljakutset öörahu rikkumise kohta. Igaüks võib nüüd hetkeks pakkuda, mitme puhul politsei sündmuskohale läks... Vastus on 660! See tähendab, et vastupidi levinud müüdile “lärmitsejate karistamatusest” kontrollib politsei koguni 94 protsenti väljakutsetest kohapeal. “Seega väita, et politsei põhimõtteliselt ei käigi kohal, on tugevalt liialdatud,” ütleb Politsei- ja Piirivalveameti avalike suhete juht Harrys ­Puusepp.

Aga ülejäänud kuus protsenti? Need on kas tühistatud, s.t inimesed saavad mure ise klaaritud, või lahendab politsei probleemi distantsilt. “Kui teile ikka ­öösel politseist helistatakse ja öeldakse, et nende teada te ei maga ja häirite naabreid, siis normaalsele inimesele sellest piisab. Teiste puhul tuleb patrulli mõjule loota,” räägib Puusepp.

Väärteomenetlus, mis tavaliselt lõpeb trahviga, on alustatud 125 juhul. Selleks on vaja, et rikkumine oleks eriti vastik, korrarikkuja eriti ülbe ning kolmandaks – et kaebuse esitaja ametlikult kinnitaks, et tema rahu rikuti. Et juhul, kui trahvitu kohtusse pöördub, oleks võimalik tõendeid hinnata.

Juhtumid, mis öörahu rikkumisena kirja lähevad, on üsna mitmesugused – väljakutseid on tehtud nii öösel ringi rallivate autode, võrride kui ATVde pärast, kraavis magavate joodikute, haukuvate koerte, naaberkorterist kostva kõnekõmina, aga ka ülalt kostva kõndimise või välisukse kolksatuse peale. Ülekaalukaks “liidriks” on siiski nädalavahetustel peetavad joomingud, taustaks vali muusika ja lõugamine.

Juhtub ka valeväljakutseid: näiteks Pärnu politsei sai teate ühe kortermaja elanikult. Kaebuse kohaselt naabrid pidutsesid, kaklesid ning loopisid toole akendest välja. Kontrollimisel selgus, et ei toimu ei pidu ega kaklust.

Möödunud nädalal kurtis Palamuse valla kodanik, et öösel mängis väljas seisvas autos nii vali muusika, et segas majaelanike und. Patrulli kohale jõudes oli autojuht minema jooksnud, jättes auto uksed pärani. Muusika taipas ta õnneks enne kinni panna.

Seltskond Jõgeva alevikus nii “viisakas” polnud. Inimene kurtis, et ülakorrusel peetakse pidu valju muusika saatel. Patrull sõitis kohale ja kutsus korteri peremehe korrale. Sellega ei olnud ülejäänud seltskond nõus ja hakkas protesteerima. Naisterahvad tõstsid veel suuremat kisa ning trampisid jalgu. Kokkuvõttes lõppes pidu politseijaoskonnas.

Lõuna prefektuuri ­vanemkomissari Kert Kotkase sõnul areneb Eesti õiguskord pidevalt ning tegelikult on võimalik tülikalt elanikult tsiviilmenetluse teel kahjutasu nõuda. “Paneb üllatuma, et seaduse nii tugevat võimalust on seni nii vähe kasutatud. Eestlased on ikka uskumatult kannatlikud,” sõnas vanemkomissar Kotkas.

Intervjuu patrullpolitseinikuga: “Kui rahurikkuja oma veast aru saab, siis me teda ei ­karista”

Konstaabel Alo (26) töötab Põhja prefektuuris patrullpolitseinikuna. Ta võib ootamatult teie uksele koputada, kui olete õhtusel ajal kaotanud ajataju ning lugupidamise ühiselu reeglite astu ja ajanud naabri nii närvi, et see politseisse on helistanud.

Arvatakse, et öörahu rikkumisega seoses pole mõtet politseisse helistada – nagunii ei tulda kohale. Vastab see tõele?

Tegelikult on vastupidi. Öörahu rikkumisega seotud väljakutsed, mida saame igal ööl mitu ja nädalavahetustel keskeltläbi kümmekond, on sellised, kuhu läheme alati kohale. Halvem lugu on väljakutsetega, kus politseil ei ole midagi teha. Näiteks kui inimene bussist väljudes kukub ja viga saab, helistatakse ikka 110 ja kutse jõuab meieni.

Ja ikka tuleb kohale minna?

Tuleb minna. Mõni helistaja ei lepi vastusega, et olukord pole politsei pädevuses. Lause “mina olen maksumaksja” ei jäta vaidlemisruumi. Läheme kohale, siis on kõik rahul.

Millal viimati juhtus, et öö jooksul ei tulnud ainsatki väljakutset

Üks niisugune öö meenub küll, aasta võis olla 2006. Pidi olema väga külm öö, et midagi ei juhtunud.

Aga on olnud ka öö, kus oli 26 väljakutset. Ühe ööga ühel autol.

Millega seda seletada?

Veider, aga tihti täiskuuga. Siis on alati rohkem väljakutseid, ilma naljata. Väga tihti juhtub, et läheme väljakutsele koos kiirabiga ja sõidame tihti Paldiski maantee (psühhoneuroloogiahaigla – toim.) vahet.

Mis selleks juhtuma peab?

Inimene hakkab ette kujutama, et pereliikmed on vargad, tahavad talle halba teha. Ta võib endale või teistele ohtlikuks muutuda.

Kui tihti olukord politseinike jaoks ohtlikuks muutub?

Ega see haruldane ei ole, et meie võimeid proovile pannakse. Aga kas just ohtlik...Need, kes võiks ohtlikud olla ehk kellel puudub igasugune lugupidamine politsei vastu, ei avagi ust. Lõugavad läbi ukse, mida nad politseist arvavad.

Mida sellistega teha?

Tuleb olla loominguline. Meie eesmärk on saavutada vaikus. Töötu võib 24 tundi järjest pidutseda, aga tema naaber peab hommikul tööle minema. Seaduses ettenähtud eesmärkide saavutamiseks ei jätku alati seaduses kirjeldatud vahenditest.

Lülitate korteris elektri välja ja ootate koridoris, kuni lärmaja tuleb elektrit tagasi lülitama, ning püüate ta siis kinni avalikus kohas purjuspäi viibimise eest?

(Kavalalt muiates) Olen ka kuulnud, et nii tehakse.

Verbaalne vastuhakk on levinud?

Päris palju on neid, kes on oma “õigustest” ülihästi teadlikud, aga kohustustest ei taha kuuldagi. Aga eks me leiame nendegi vastu rohtu.

Näiteks?

Ükskord sattusime “hakkaja” otsa. Lärm, alaealised. Küsisime dokumente. Nemad – ei anna, nad on oma kodus ega ole kohustatud meile midagi andma. Mis siis ikka – istusime televiisorit vaatama. Ütlesime: meil aega on, enne ei lahku, kui dokumente näeme. Nemad ootavad, meie ­ootame. Külalised lahkusid, siis loobus ka perepoeg puiklemisest.

Sümpaatne õppetund. Missugune on tüüpiline öörahu rikkuja?

Enamasti alla kolmekümne aasta vanune. Mõ­lemast rahvusest, mõlemast soost, vahet ei ole – ühine ­nimetaja on alkohol.

Alaealisi on palju?

Ikka juhtub. Alaealistega on lihtsam toime tulla. Tavaliselt piisab, kui küsime, kas lõpetavad peo ära või kutsume bussi järele, viime jaoskonda ja siis ootavad turvakodus, kuni vanemad järele tulevad.

Aga pensioniealised?

Nendega on teised probleemid – neil ei ole und ja nad kuulevad iga krõpsu. Läheme kohale ja kutsuja küsib: “Kuulete, kuidas lärmab?” ja mina ei kuule mitte kui midagi. Aga tema kuuleb. On juhtunud, et läheme väidetava lärmaja ukse taha, koputame ja ... selgub, et inimesed magasid. Piinlik. Või on probleemiks, et ülal kõnnitakse. Ei trambita, hüpata, tantsita, vaid kõnnitakse. Või lapsed jooksevad – aga mida need lapsed siis tegema peavad? Neil juhtudel palume pöörduda korteriühistu juhatuse poole või pöörduda avaldusega kohaliku konstaabli poole, mitte ei lähe ise öösel prõmmima.

Samas ei saa ju hukka mõista inimest, kes 110 helistab?

Kindlasti mitte. Selleks me olemas oleme. Kui inimene teab, kes naaberkorteris lärmab, ja usub, et saab jutuga hakkama, tuleks ikka ise proovida. Aga ta peab olema kindel, et ei lähe endast välja ja midagi hullemat korda ei saada.

Aga kui inimene teab, et naaberkorteris lõugab noor ja tugev triibulise maikaga vend, kellega ühist arusaamist ei teki, siis helistagu 110.

Tihti küsitakse, miks viib politsei inimese kodust kainenema. Kus siis juua, kui kodus ka ei tohi?

Me ei tee seda kunagi omal algatusel. Selleks peab pereliige tegema avalduse – viige kainenema, on agressiivne. Samamoodi peab öörahu rikkumisest teatav inimene olema valmis häirimist ametlikult kinnitama. Vajama öiste lärmajate vastutusele võtmiseks seaduslikku alust.

Räägime öörahust, aga inimeste rahu vajab kaitset ka enne ööd...

Sekkume ka päeval, kui lakkamatu lärm koridori või kõrval­majja kostab. Kas ka karistamiseks läheb, sõltub õigusrikkuja suhtumisest. Enamasti saadak­se oma veast aru, palutakse vabandust, lõpetatakse lärm. Sellest piisabki. Aga kui keegi “teab kõiki seadusi” ja hakkab rääkima, mida kõike ta võib teha, siis näitame, mida meie võime teha. Tutvustame seaduse rangemat poolt.

Jaanipeod on lähedal – seal juhtub ikka noorte ja vanade, omade ja võõraste, “heade” ja “pahade” konflikte. Kuidas sekkuda korrarikkumisse nii, et ise kannatajaks või koguni süüdlaseks ei jääks?

Alati tuleb säilitada rahu ja hoiduda käte käikulaskmisest, kuni võimalik. Suulise märkuse võib teha, kui seis pole just selline, et üksiküritaja hakkab suuremat kampa korrale kutsuma. Mida suurem seltskond, seda tõenäolisem, et keegi arvulist ülekaalu kuritarvitab. Kui korrarikkumine oli nii tõsine, et vajas sekkumist, pole liigne ka 110 valida. Parem on helistada kohe politseisse kui pärast kiirabisse. Vahel mõjub helistamine hoiatusena, aga kui ei, siis – meil on rohkem teadmisi, kuidas konflikte lahendada, ja suhtumine meisse on ikkagi teistsugune kui eraviisilisse korraloojasse.