Tantsumuusika puhul võib sama väita, sest selgelt on siin tekkinud oma vintage – läinud aegade tagused saundid ja fraasid, mida “kandes”, meenutades, jäljendades ja taaskasutades edastame sõnumi teatud ajastu kohta. Nagu igas teiseski muusikastiilis on ka tantsumuusikas üsna kesksel kohal nostalgia – kunagi kuulati vinüüli, flaieritel oli reaalne funktsioon ja rohi oli rohelisem. Umbes sellesse aega tahab meid tagasi viia ka Prospecta, a.k.a. “prospector”, ehk kullakaevaja, kelle põhitööks nime järgi otsustades ongi läinud aegade saastast kullatükid välja pesta.

Välja saavad uhutud amen-biidid ja naisdiivade vokaalisämplid, rege-hüüatused ja tumedad droidide pealetungi meenutavad undamised. Plaadikaas tuletab meile meelde, et sõna jungle on pärit fraasist “urban jungle”, ja et Lasnamäe on sama kaunis kui Hackney London. Keerame piraatraadiojaama nuppu edasi-tagasi ja meenutame Nas’i (“­World is Yours”), General Levyd (“Minimal Dimension”) ja tervet posu eri tumedus- ja heledusastmega trummbassinohikuid alates Ed Rushist ja Dom & Rolandist (“Kymatica”) kuni Paradoxi (“Drums from Lasnamäe”) ja EZ Rollersini (“Trippin on Yo Mofos”).

See, kas vintage’i kandmisel aga peaks lisama ka kaasaegseid detaile või mitte, on igaühe isiklik stiiliküsimus. Ise oleks tahtnud veidi ootamatumaid lahendusi kui traditsiooniline dnb/reggae/dubstep/breaks/hausisämplid/hiphopp kvadraadis ringi põrklemine, aga samas võrdluseks – oli ju ka Zomby paari aasta tagune superdebüütplaat lihtsalt reiviajastu imitatsioon. Kokkuvõttes, booyaka. 7