Kultuuritarbimise uuringuid pole ma kunagi suutnud väga tõsiselt võtta. Olen ise ka kunagi küsitlejana perest peresse käinud ning tean, kui suur on juhuslike muutujate osakaal statistikas. Ja kes meist siis ei tahaks, et väljapoole paistaksime me kultuurihuvilise inimesena, mis sest, et tegelikult pole meil selle tarbimiseks ei aega ega raha. Küsitleja ei küsi ju teatri- või kinopileteid näha – kui inimene väidab, et ta käib seal neli korda aastas, siis nii see on, mis sest, et kord nelja aasta jooksul on sammuke tegelikkusele lähemal.

Massidesse jõudnud sotsiaalvõrgustik Facebook toob selle seni statistikas pesitsenud ideaalide ja reaalsuse ebakõla mustvalgel välja. Tubli feisspukkija osaleb nädalas kümnetel üritustel - käib näituste avamistel, jälgib pea et kõiki samaaegselt mitmes kinos linastuvaid retrospektiive, jõuab ka esietendustele, klubiüritustele, festivalidele, kontsertidele. Miskipärast aga ei tule tuhandest inimesest, kes lubavad, et nad ühest või teisest üritusest osa võtavad, päriselt kunagi kõik kohale – õigupoolest tuleb paarsada, kui sedagi. (Facebookis turundajad peavad sellega arvestama). Neis ühe hiirekliki kaugusel asuvais hõlplubadustes väljendab end toosama soovmina - meie profiili pärisosaks on nüüd kõik see, mida me tahaksime teha, aga paraku napib selleks nii aega kui raha.  

 

Margit Tõnson