Wild Nothing “Gemini”
Olgugi et ilma korraliku saundita unelemist on chillwave’iks kutsutud vaid maksimum aastake, tundub järjekordse vannitoas, voodis või muidu nigelates tingimustes üksipäini muusikat komponeeriva ja salvestava kangelase esile tõstmine, just nimetatud asjaolude pärast, pisut naeruväärne ja väsitav. Wild Nothing – noor kutt Virginiast, Jack Tatum, kes tegutseb teistes žanrites nimede Facepaint ja Jack & the Whale all – on just selline. Üksi ja udupeentest stuudiotest kaugel. Aga see jääb tõenäoliselt disko- ja biograafiliseks faktiks Wild Nothingu stardist, millest ärge laske end häirida. Stuudiouksed avanevad Tatumi ees kindla peale.
Debüüdilt “Gemini” hõljuvad kõrvu kõik iseloomujooned mille pärast klassikalist indie-muusikat armastatakse ja vihatakse. Justkui võimetus pingutada, end kokku võtta – Tatum teeb laulmiseks vaid pool suud lahti, pillimäng on uimane, veidi vedel. Naiivsus ja ambitsioonitus – lihtsale the-cure’likule jungle-trillerdusele järgneb lihtne “ühe-näpuga-mängitud” motiiv elektriklaveril. Melanhooliaga liialdamine. Udu udu pärast. Jack Tatumi käes muutuvad kõik need indie-olesklemiseviisid säravaks, pilve seest välja pressiva päiksekiire muusikaks, pehmeks unistavaks supiks. Sest ennekõike on tal varuks väga isiklikud meloodiaid, mis tõusevad kõrgustesse ja teinekord ootamatult ja meeldivalt tömbilt jalge ette maha kukuvad. Ja laulmise kombed, liikumine kõrgetel nootidel, naiselikel toonidel ja just unest ärganu mõminal.
Tunnen ülepaisutaja süümepiinu, aga kui siinsest 12 loost on 7 lugu 10 punkti lood, siis ei saa ma vähemaga koju minna kui 9.
