Uued endised

Mõtlesin, keda nimetati laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise päevil “endisteks”. Need olid partei- ja komsomolitöötajad, kagebiidid, kolhoosiesimehed, tehasedirektorid, kõik, kel oli mingi tõsisem seos vana ja end lõplikult kompromiteerinud võimuga. Suur osa neist kaduski uuenduste käigus areenilt ja hakkas tegelema hoopis muuga või läks pensionile; ja teine osa tegi hiilgava comeback’i uue aja tegijatena, aga see pole selle loo teema.

Pigem tekib praegu uus olukord, kus poliitikamaailmas tegutseb hulk uusi “endiseid”. Tegelased, kelle “parim enne” on ilmselt ammu möödas, vabanemisaja veteranid, poliitikamaailma kunagised, kuid aina tuhmuvamad korüfeed. Ma ei taha nimesid nimetada, aga seal on uskumatult kurbi juhtumeid, ammu vist endalegi teadmata, mis asja eest väljas olevaid põllumajandusteadlasi ja ökonomiste, mitu ajaloolast, kes on oma võimaliku hiilgava teaduskarjääri vahetanud demagoogilise lobisemise vastu, erakonnast erakonda lohisevaid poliitikuid, mitmeid rahvapäraseid meedialemmikuid, kel on kogu aeg ja igal teemal midagi öelda, aga mida siiski tegelikult?

Poliitiku karjäär võib kesta vägagi kaua, aga kõigel on piirid. Võib-olla olen naiivne, kui nii väidan, aga iga asi saab ühel ajal otsa. Või tahab keegi siinsetes oludes teha Urho Kaleva Kekkost?

Teiselt poolt, alati võib uus olla hullem. Pigem usun inimesse, kes on kunagi varem olnud mingil alal professionaal, kui uue põlve poliitbroilereisse, kel puudub igasugune kokkupuude reaalsuse või tegeliku tööga väljaspool parteikontoreid ja kampaaniastaape. Ennast taastootev idee, et poliitikud teavad kõike ja rahvas ärgu kobisegu, on aga igatahes sügavalt uute endiste teene. Kole, kui see oleks juba ka uue põlvkonna poliitikute uskumus...