Lisaks pakkus Holland juhuks, kui nende seadmetest ei piisa ja naftareostus jõuab ikkagi rannikule, abi Louisiana luhamaade kaitseks vallide rajamisel. Üks Hollandi deltadele ja rannikuäärsetele aladele spetsialiseerunud uurimisinstituut tegi lausa plaani, kuidas ehitada 60miiline liivavall kolme nädalaga.

Hollandlastel on pikaajaline kogemus hädaolukordadega merel. Naftareostuse puhul annab valitsus reostajale 12 tundi aega reostuse kontrolli alla võtmiseks. Kui seda ei juhtu, saadab valitsus omaenda laevad naftafirma kulu ja kirjadega reostust likvideerima. Samuti on Holland vilunud tammide ehitamisel.

Kuid ameeriklased keeldusid mõlemast abipakkumisest ja lükkasid tagasi veel 12 riigi pakkumised. Kusjuures hollandlased oleksid saatnud reostustõrje tehnika tasuta. Ja isegi pärast keeldumist hoidsid hollandlased oma laevu katastroofipiirkonnas, puhuks kui jänkid peaks ümber mõtlema. Veel 5. mail ei olnud nad seda teinud.

Asi on selles, et USA eeskirjad nõuavad, et vesi peab olema puhas 99,9985 protsendi ulatuses, ja kui see nii pole, ei tohi vett tagasi Mehhiko lahte lasta.

Euroopa tehnika nii suurt puhtusastet tagada ei suuda, kuid on võimeline töötlema kiiresti tohututes kogustes reostust. Peaaegu puhas vesi lastakse pärast töötlemist tagasi merre. USA laevad aga peavad reostatud vee nõuete tõttu kaldale toimetama.

Reostustõrjeoperatsiooni juht Thad Allen selgitas 11. juuni pressikonverentsil, et selleks hetkeks oli töödeldud umbes 18 miljonit gallonit naftast vett, millest on eraldatud umbes 10–15 protsenti naftat. Teisisõnu – USA laevad on peamiselt Mehhiko lahest vett ära viinud. Koops nimetab sellist lähenemist “hullumeelsuseks”.

Pärast seda, kui selgus BP katastroofi ulatus, andsid ameeriklased lõpuks järele – kuid vaid osaliselt. Et mitte ärritada USA ametiühinguid, ei tahtnud jänkid, et Hollandi laevad ja meeskonnad Mehhiko lahel töötaksid. Seetõttu viidi Hollandi seadmed õhutranspordiga USAsse ja paigaldati USA laevadele. Kogenud Hollandi meeskondade asemel tuli kulutada kallist aega Ameerika enda meeskondade väljaõpetamiseks.

Ranniku kaitseks hakati kaitsevalle ehitama suure hilinemisega, sest USA valitsuse prioriteet on kohalikud töökohad. Hollandi väljaõppinud tööliste kasutamise asemel lasid jänkid hollandlastel hoopis endale ehitustehnoloogiat õpetada.

Nii lasti õnnetus, mille mastaape oleks saanud suuresti vähendada, paisuda katastroofiks.

Hollandi Washingtoni saatkonna kõneisiku Floris Van Hovelli sõnul oleks Hollandi süvendamislaevad suutnud vallid valmis saada kaks korda kiiremini kui USA firmad, kellele töö anti. Ta imestab, kuidas USA valitsus võib nõnda aega raisata, kui kogu Mehhiko laht on ohus.

Kuid ehk polegi mõtet imestada, sest ajalugu kordub. 1989. aastal, kui Alaska ranniku lähedal juhtus õnnetus Exxoni tankeriga Valdez, lendas kohale Hollandi reostustõrjemeeskond koos puhastusseadmetega. Hollandlaste suureks imestuseks keeldusid jänkid abist ja saatsid nad koos tehnikaga koju tagasi. Exxoni õnnetus muutus suurimaks naftakatastroofiks USA ajaloos – kuni Mehhiko lahel juhtunu selle ületas.