Vähemuste kaitse, äärmuslik
On juuni viimane laupäev Brnos. Palav, selge taevas. Ma olen ühes oma lemmiklinnas viimast päeva. Üks biennaali näitus on veel vaatamata ja kaasa tahaks ka midagi osta. Kõnnin kesklinna poole, kui järsku märkan, et midagi on teisiti. Kõik linna peaväljakule viivad tänavad on blokeeritud raudaedadega. Ja mitte ainult aiad, ka kumminuiadega relvastatud, maskides kuulivestidega mehed on aia taga. Paar soomukit ka. Lähen imestunult aia väravakohast läbi, üks naispolitseinik soovib tutvuda mu koti sisuga. Näitan. Järgmine küsib dokumenti ja jääb ID-kaarti jõllitama. Ma saan aru, et ma vist ei ole Vabaduse väljakul soovitud isik ja pööran tagasi. Alles sel hetkel hakkab pärale jõudma, mis toimub, kui minust mööduvad kaks tüsedamat naist vikerkaarelipuga ja tuul toob väljakult “YMCA” helisid. Homoparaad, no selge!
Ilmselt ma näen homofoob välja, kuigi ma vaevalt seda olen. Homofoobid on aga ka kohal ja igaks juhuks ei lasta iga soovijat tavalise päevaga võrreldes tühjale peaväljakule, mille ühes nurgas vähemus pidu peab. Edutult püüab väljakule pääseda rongkäik keskealisi inimesi, käes rusikat kujutavad lipud. Ühel teisel tänaval moodustavad skinhead’id karmide homovastaste plakatitega politseiga tõelise vastasseisu.
*
Ma ei tunne tšehhi ühiskonna jõujooni just
hästi, kuid midagi selle kõige juures lehkab naeruväärse
poliitilise korrektsuse järele. Paraad peab olema, las siis peavad
omaette, aga me lahutame nad linlastest! Sallivuse ja tolerantsi asemel tekib
jälle üks geto. Ebaküpse ühiskonna palve on:
jääge kappi. Me teeme teile ajutise kapi Vabaduse väljakul!
Ega ma ei tea, mida sellise lähenemisega teha. Ühtpidi on politsei väljas grupi kaaskodanike tervise ja heaolu eest, teisalt lõheneb ühiskond ikka veel ja elu on häiritud. Paraadi algsest ideest on sellisel moel väga vähe järel.
*
Lähen ringiga, vaatan näitust, ostan häid vahvleid ja
utopenec’eid, see on tšehhi rahvustoit, sibulaga ja
äädikaga marineeritud vorstikesed. Mida teha vähemuste kaitsega,
ei tea.