Urmas Oru: Kaotamise hirmud jäid rohkem sinna varastesse 2000ndatesse. 
Ekspress: Palju ringhäälinguluba maksab?
Urmas Oru: Riigilõiv on praegu umbes 4000 krooni kopikatega, Leitouss vaev ja higi, mis pabertitetäitmisse läheb. Kalliks muudab teletegemise programmikulu. Ja muidugi levitamine – õhk on samuti kallis. 
Sisuliselt on nii, et selle loa taotlemiseks võtad endale hulga seadusega ettenähtud kohustusi, mida täna ükski kanal endale muidu ei võtaks. Palju lihtsam oleks teha nii, et võtad välismaa sisu, viskad tiitrid alla ja lähedki eetrisse. 
Marica Lillemets (Nostalgiliselt): Mäletan, et kui tegin äriuudiseid TV3s, siis öeldi, et kui poleks seadusega peale pandud kohustust  eetriloa saamiseks teha uudiseid, siis kindlasti ükski kanal seda ei teeks, sest see on niivõrd suur, keerukas ja ressursimahukas valdkond. 
Leito: Natuke vaidleks vastu, sest kui vaadata, kui palju saade maksab ja vaatajaid toob, on uudis on endiselt kõige rentaablim toode. 
Lillemets: (Üllatusega): Vanasti see nii ei olnud. 
EE: Kas keegi on kokku arvutanud, kui mitu korda läinud aasta jooksul on Eesti eratelekanalites kokku näidatud „Politseiakadeemiat”?
Lillemets (naerab helisevalt): ETV annab siin kõikidele silmad ette, sest sealt näeme 50ndat korda asju, mida inimesed tahavad tõepoolest ka näha.
Oru: (Rõhuga) Inimesed tahavad ka „Politseiakadeemiat” 50ndat korda näha, kuigi seda pole kunagi 50  korda näidatud. „Politseiakadeemia” on lihtsalt miski, millele on alati hea telekanalitele peale lennata.

EE: Ringhäälinguseadust lugedes jääb mulje, et erakanalitele on pandud riigi poolt ainult kaks peamist kohustust – mitte edastada programmi, mida võiks lugeda kõlblusevastaseks ja olla hädaolukorras  valmis andma oma kulu ja kirjadega eetrisse valitsuse teadaandeid. Kas kultuuriministeerium peaks esitama erakanalite sisule eetriloa andmisel siiski sisulisi konkreetsemaid nõudeid? Rohkem omasaateid ja väärtfilme; ajakirjanduslikult harivat sisu, millest rääkis kolleeg Marica Lillemets?

Oru: Televisioon on sisuliselt ainus meediavaldkond, mis on seadusega täpselt ja rangelt reguleeritud. Ringhäälinguseaduse paragrahv 4-1ütleb väga selgelt, kui palju peab olema uudistesaateid, omatoodangut, Euroopa päritolu teoseid jne. Samuti on osaliselt isegi määratud, millisel kellaajal midagi näitama peab. Kui võrdleme näiteks ajalehtedega, siis hiljutise Langi-vastase aktsiooni valguses ei kujutaks ette, et seadusega oleks määratud kui palju toimetused millestki kirjutama peavad ja millistel lehekülgedel midagi avaldada tuleks.

Leito: Lisaks Urmase poolt öeldule on televisioonis täpselt reglementeeritud ka reklaami hulk - maksimaalselt 12 minutit tunnis. Jällegi, trükimeedias selliseid piiranguid ei ole. Tuleb arvestada ka seda et tegelikult toodavad telejaamad sisukamat programmi kui seadus nõuab. Vaataja ootused ja turu konkurents loovad olukorra kus lihtsalt tuleb rohkem panustada näiteks kvaliteetsesse omatoodangusse.

Oru: Mina käin niigi regulaarselt Kultuuriministeeriumis vaibal – ei maksa karta, et meid ei jälgita. Peame aru andma ka kõikvõimalikele instantsidele alustades tarbijakaitsest ja andmekaitsest ja lõpetades televaatajatega, kellega mulle meeldib suhelda hommikuti. Kui inimene juba võtab helistada, siis reeglina ta ei arva väga hästi. 
EE: Kui lihtne televaatajal teid telefonitoru otsa saada on?
Oru: See natuke sõltub kellaajast, aga hommikul ja õhtul on see kindlasti võimalik. 
EE (Priit Leitole): Ja kui sageli teie oma vaatajatega suhtlete?
Leito: (Kergelt punetama lüües): Igal hommikul ma kindlasti ei suhtle televaatajatega, tuleb tunnistada. Tavaliselt tagasiside tuleb e-maili teel, kust see liigub siis edasi vastavatele inimestele, kes sellega siis ka edasi tegelevad. 
EE: Kas te peate oma vaatajaid nutikaks, targaks, intelligentseks – või on levinud pigem selline suhtumine, et vaataja vaatab kõik ära? Et miks võtta sisse näiteks „True Bloodi” või „Mad Man´´i taoline sarja – mõnda kuuma ja nutikat sari, mida maailmas hetkel tõesti vaadatakse – , kui me võime võtta näiteks „Armastuse mere”, mis (tsiteerib telekava ) on „uus kirglik armastussari, viib meid Leitoaya Escondida väikelinna”. (Veel mõningaid tähtsaid pöördepunkte „Armastuse mere” narratiivist: „Manuel kujutab endale ette, et Coral sai tema süül surma ja uputab end alkoholimerre”, „Victor Manuel uputab masendust pudelisse ja üritab end merre uputada, kuid Estrella päästab ta”,  Leon üritab Estrellat purju joota ja ära kasutada, kuni Estrella teda pudeliga lööb. – aut).
Oru (Kaitsepositsioonil):   Minu meelest jooksevad Eestis küll kõik kuumad sarjad, mida mujal maailmas vaadatakse – „Lostid”, „Meeleheitel koduperenaised”; neid leiab kavast terve hunniku. 
Otsida välja üks kella nelja ajal päeval näidatav „Armastuse meri”, on… (vaikib sõnadest-jääb-puudu moel). Jah, võib-olla „True bloodi” tõepoolest veel ei näidata, kuid ma olen kindel, et küll keegi ühel hetkel ka seda näitama hakkab.”
EE: Ja palju selle sisseostmine maksaks?
Külli Loo: Eks see ole veidi ka läbirääkimisoskuste küsimus…
EE: On see majahind, autohind, pesumasina hind?
Kõik vaikivad saladuslikult. 
EE: Kas kallimad on omasaated või seriaalid?
Tuuli Roosma: Omasaated on k o r d i  kallimad, aga õnneks on Eestis pandud kanalitele kohustus neid näidata. 
EE: Kui lihtne on sõltumatul tootjal oma toodangut Eesti telekanalitele turustada?
Roosma: Ütleks nii, et toota Eestis televisiooni on väga meeldiv ja võrdlemisi lihtne, sest Eesti teeb väga palju omatoodangut. Neid tehakse, neid tellitakse, neid armastatakse ja annaks pikka meelt, et see ei  muutu. Aga millest ma unistan on see, et ETV avaks end rohkem sõltumatutele tootjatele. 
Margus Allikmaa:  Ma ei julgeks kinnitada, et me väga suletud oleme, aga välja kujunenud on mingid suhted ja harjumused…
TR (Teravalt): Lõhnab korruptiivselt!
Allikmaa: Ei ole siin midagi korruptiivset, sest meil pole mingit kohustust riigihanget korraldada – tegemist on ju loominguga. 

Roosma: ETV peab korraldama avaliku hanke juhul, kui raha tuleb mõne ministeeriumi eralid eelarvest konkreetse saate tootmiseks. See on see osa, kus sõltumatud tootjad saavad võimaluse oma pakkumisega osaleda. 

Seega, mina ei saa tulla teie juurde oma geniaalse ideega, kui mul pole kaasas oma raha.


Allikmaa: See ka lõpuni tõde ei ole, sest idee kohaselt me peaksime programmi tegema ikkagi oma raha eest...
Roosma (Lõikab vahele:) Peaksite!
Allikmaa: ...mida me oleme ka teinud, aga me oleme kaasanud ka avalike fondide raha. Ja
tõepoolest, kui keegi tuleb avaliku fondi rahaga, olgu see siis kasvõi Kultuurkapitalist, siis muidugi on see meeldivam situatsioon; täiesti normaalne. Ega me ei pea ju käituma paavstikumalt kui paavstid (kaks kiiret käeviibet tema kahel küljel istuva Urmas Oru ja Priit Leito suunas). Ka meie jaoks on eelarve ja tulud-kulud olulised. 
EE:  Rääkides eelmise aasta majandustulemustest – TV3  sai mullu 66 miljonit krooni kahjumit… 
Leito:  Selle põhjuseks oli veidike ka see, et eelmine aasta oli telekanalitele halb üle kogu Skandinaavia ja oli mõttekas kõik lao allahindlused ja muud taolised sammud ära teha ja alustada uut aastat juba puhta lehena. Aga fakt on samas see, et ega teletegevus hetkel väga tulus ei ole – telereklaamiturg, mis veel mõne aja eest oli Eestis 500 miljonit krooni, on hetkel 300 miljonit.
EE (Urmas Orule): Kanal2 otsustas aga jääda väiksesse kasumisse? (2009. a kasum oli 2,1 miljonit, võrrelduna 2008. a kasumi 24,8 miljonit – aut). 
Marica Lillemetsa poolt kostub taas trillerdavat itaaliapärast naeru. 
Oru: Me ei otsustanud, tubli töö tulemusel jäime kasumisse. 

EE: Raha, mida teles võib teenida, tundub Eesti üldise palgaskaala juures muljetavaldav – eelmise aasta majandusaruaasta andmetes toodud tööjõukulud olid Kanal 2s 22,1 miljonit ja TV 3s 18,7 miljonit. Siit saame keskmiseks brutopalgaks TV 3s 30 555 krooni ja Kanal 2s 28 878 krooni kuus. Ma saan aru, et tööjõujõukuludes sisaldus ka lepingulistele kaastöötajatele makstu, kuid neid summasid pole te tahtnud täpselt välja tuua. Võib-olla oleks nüüd õige hetk Urmas Orult ja Priit Leitolt siiski küsida: milline on teie jaamades keskmine palk?

Leito: Julge kolmandik summaarsest palgakulust on honorarid ja mitte-põhikohaga inimeste palgakulu. Kui veel sotsiaalmaksu osa ka maha arvata, siis tegelikult on teles Eesti keskmisest natukene kõrgemad palgad, kuid kindlasti mitte teie poolt nimetatud summad.

Tegelikult on teles palgad täitsa tavalised harju keskmised. Petlik mulje tekib sellest, et lisaks 64 põhikohaga inimesele teeb saadetele kaastöid, filmide-sarjade tõlketöid ja mitmesuguseid muid projekti- või ühekordse iseloomuga töid veel vähemalt samapalju inimesi.

EE: Kultuurministeerium  on väljastanud mõlemale kanalile tegevusloa sõna-sõnalt samadel tingimustel. Kas televaatajad – ja võib-olla ka erakanalid ise – võidaks, kui Kanal 2 ja TV 3 üksteisest rohkem erineda püüaks?
Leito: Leian et Kultuuriministeerium küll ei peaks paika panema Eesti telekanalite suunitlusi ja programmide eristumist. Sellega saavad kanalid ise suurepäraselt hakkama. Mis mõte oleks teha kahte täpselt samasugust telekanalit? Üksikud saated võivad ju sarnased olla, kuid tervikuna on Eesti suuremate telekanalite sisu ja vaatajaga suhtlemise keel ikka päris erinevad.

Oru:  Me võistleme vaatajate silmapaaride nimel ja kui programmid oleksid sarnased, siis oleks tulemuseks ilmselt viik.  Aga viiki selles mängus ei tunnistata. Iga kanal püüab midagi omamoodi teha, pidevalt uut ja köitvat pakkuda. Kui ma peaksin tänaseid suuri kanaleid iseloomustama, võiks selleks piltlikult kasutada Lutsu "Kevade" ja "Suve" tegelasi. ETV oleks Arno, Kanal 2 Toots ja TV3 Kiir.

Roosma: Kena võrdlus, aga mina vaatajana ootaksin küll telekanalitelt suuremat eristumist. Ettekirjutatud tingimustes on seda veidi keeruline teha, aga minu unistuste maailmas on ETV selgelt hariv ja kultuuriline kanal, kajastades rohkem ka eksperimentaalset ning noortekultuuri. Toodaks koostöös teiste EBU liikmetega sarju, oleks moodne kultuurikeskus. Uudised, poliitika, majandus, teadus, dokfilmid. Kanal 2 on eksperimentaalne, lõbus, julgelt meelelahutuslik, näoga rahva poole. TV3 on filmi- ja sarjakanal, head kvaliteetsed välissarjad, mitu kvaliteetset omasarja, pre-primetimes ehk kodumaist seepi, mõned suurprojektid rahvusvaheliste formaatide alusel, sport. Rahvusvahelise keti osana on neil võimalik mõningaid programme lihtsamini sisse osta. 

Praegune olukord on selline, et kõik kolm põhikanalit on kuidagi ühe näoga, Kanal 2 tuules teevad teisedki jaburat meelelahutust, aga seda kuidagi libamisi ja häbenedes, purjed lontis. See segadus paistab ekraanilt välja ning pärsib tegijate loomingulisust. Eriti ootaks ETVlt, et tuleks keegi aateline juht, kes otsustaks lõplikult ära, et reiting pole oluline. Kõige lootustandvamal suunal oli ETV siis, kui sealseks suunaandjaks oli Ilmar Raag. 

 

EE: Kuivõrd kandideerite te ühe ja sama sihtgrupi pärast?

Leito (kavalalt): Ma arvan, et siit tulebki suurim erinevus: meie suurim sihtgrupp on 15-49 aastane Eesti elanik, aga Kanal 2 keskmine auditoorium on  4+ ehk siis sisuliselt kõik Eesti elanikud. 
Oru (iroonianoodiga): Jah, meie keskmine vaataja on oluliselt vanem, ehk siis 18-49 aastane Eesti elanik. 
Lillemets: Ma heitsin kiire pilgu Kanal 2 ja TV 3 omasaadetele ja panin paika mõned märksõnad ja sellest kujunes välja, ütleme, kummagi kanali imago. Ütleme nii, et Kanal 2 on  selline lõbus, kergemeelne, latt küllalt madal, teadlik laiatarbekaup. Plussiks on see, et on tohutult palju toredaid inimesi, kes on kaasatud näiteks uudistesse, kuigi see lõtv paljas ilmatüdruk näiteks minu maitsele väga ei lähe. TV3-l on uudiste jaoks natuke vähe püsireportereid, aga ajakirjanduslikul tööl pole väga viga. Kvaliteetne meelelahutus, head filmid ja hankesarjad. Miinuseks on majandus-, kultuuri- ja sotsiaalteemade puudus ning eriti TV 3 ei kaasa vanemat vaatajagruppi. Arvestades ühiskonna jõujooni te peaksite hakkama sellega varsti tegelema. 
EE: (Lillemetsale): Milliseid saateid vanemaealistele inimestele te ootaksite?
Lillemets: Kas te pöördute nüüd minu kui vanemaealise poole!?
EE: Ei, absoluutselt mitte.
Lillemets: On teatud huvialad, mis sõltuvad vanusest – kuigi samas on segi läinud vanuserühmade klassifikatsioon, sest tänapäeval võivad suusamäel olla  kõrvuti koos 70- aastane ja 7-aastane. Aga kui väga pikka aega ei pöörata tähelepanu teatud valdkondadele – näiteks majandus, süvakultuur, keskkond – siis ühel hetkel võib see hakata kätte maksma vaatajanumbrites. 

EE: Kes on see kõige ihaldusväärsem vaataja, kelle pärast te konkureerivad?
Roosma (Teadjalt): Inimene, kes ostab igapäevast asja: piima, saia, pesupulbrit. 
Leito: Veidike on vaatajanumbrid naiste poole kaldu tõepoolest. 
EE: Kas nüüd, digilevile ülemineku järel, on telekanalitel olemas täpne ülevaade, kui palju kindlal ajahetkel tarbitakse teie teenuseid?
Leito: Elioni kaudu on tõepoolest täpselt  näha, kui palju inimesi mingit konkreetset kanalit vaatab, aga samas pole seal näha vaatajate vanuselist koosseisu; seda, kui palju on naisi-palju mehi jne. 
EE: (Urmas Orule): Kui palju näiteks teie TV3 programmi jälgite?
Oru: Väga regulaarselt just ei vaata. 
EE: (Priit Leitole) Aga teie Kanal 2-te? 
Leito: Ikka vaatan, kuigi.. kui televisionis töötad, on su prioriteet jälgida oma programmi ja see nõuab ka päris palju vaeva.

Nii et Kanal2-te ma vaatan kindlasti vähem kui keskmine Eesti elanik

EE: Mille üle te tunnete uhkust oma sügiseses kavas?

Leito: Kohalikud draamad on kindlasti tõusev trend ning suur nädalavahetuse show samuti kaunistab kanali programmi.

Oru: Ma arvan. et me läheme jälle tähtedega tantsima. Ehk see saab siis olema suurim väljakutse. 

Uued load ei nõua enam venekeelseid saateid

Kanal2-le ja TV3-le väljastatud ringhäälinguload sarnanevad seekord nagu kaks tilka vett (kuni 2010. aasta 1. maini kehtinud loal oli näiteks Kanal2 kohustatud tootma teleprogrammi väiksemas ulatuses). Uudisena on igas kuus 30 minuti võrra kasvanud kohustus edastada riigi rahade eest valmistatud toodangut, kadunud on aga nõue edastada iga kuu vähemalt tunni ulatuses venekeelseid saateid.

Uued load, näevad muuhulgas ette, et televisiooniprogrammi maht on vähemalt 15 tundi ööpäevas, nädalas vähemalt 105 tundi.

Igal kuul peab programmis olema vähemalt 1,5 tunni ulatuses neid audiovisuaalteoseid, mille tootmist on toetatud riigieelarvest, Eesti Filmi Sihtasutuse või Eesti Kultuurkapitali vahenditest ja mille valmimisest pole möödunud rohkem kui viis aastat. Vähemalt pool uudistesaadetest tuleb edastada parima vaadatavuse ajal (kell 19 – 23).