Maja neljas ja viimane elanik – 28aastane Eesti mees – viibib haiglas.

Millalgi eeloleva nädala jooksul külastab teda Brüsselist kohalesõitev Eesti konsul. Eestlane pole abi palunud, kuid konsul läheb ikkagi, sest just seda Eesti kodanikku kahtlustab Luksemburgi politsei kolme kaaselaniku surnukspussitamises; kolmikmõrvas, millesarnast väike hertsogiriik ei mäleta olevat toimunud kunagi enne.

 

Ei, ma ei näinud midagi

Taevast katavad suured valged rünkpilved. On palav: ka Luksemburgi on viimastel nädalatel räsinud kohati 37 kraadini ulatuv kuumalaine. Võibolla just seetõttu ei niida keegi enam muru: kui puud on Flaxweileris ülihoolikalt pügatud ning nukumajade hoovis hoolitsevad väikekodanlikku idülli eest aiapäkapikud, metallist kotkakujud ja poolenisti maa sisse kaevatud punased plastmassussid, siis siledate muruplatside  asemel ümbritseb kõiki maju poolde põlve vohav hein: kollased metsalilled, kassinaeris ja suureõieline raudrohi.

 Ühe hoone uksel uudistab tulijat valge kampsuniga vanaproua, kuid läheb võõra lähenedes igaks juhuks tuppa peitu. Viis minutit hiljem saab uudishimu temast võitu ja proua vaatab taas uksest välja; ettevaatlikult nagu tigu oma kojast. Ei, ta ei kuulnud midagi; ta magas sel ööl. Toimunust kuulis ta alles hommikul. Jah, ta nägi neid sageli – hommikul, kui nad bussiga linna läksid ja ka õhtul, kui nad tagasi tulid, aga ei tundnud neid. Nad hoidsid omaette: mitte keegi ei tundnud neid.

 

Turvaline väikeriik

Paarsada meetrit eemal asub bussipeatus. Siin ootab koolibussi tulekut teine vanaproua (Flaxwaileri transpordisüsteem on imeline – lisaks kooli- ja ööbussidele ühendab tillukest külakest pealinnaga iga poole tunni tagant tavaline regulaarbussiliin, mille pilet maksab üks euro ja 50 senti). Luksemburg on nii üüratult rikas, et siin mõjuvad loomulikuna sellised pisimugavused nagu doteeritud ühistransport, veidi üle euro maksvad bensiiniliitrid, bussipeatustesse paigaldatud välikäimlad (enamasti on nende uksel maitsekas piparkoogisüda) ning üle metsajõgede viivaid sildasid kaunistavad lilleklumbid.

„No vaadake ise - nagu ei kusagil mujal!“ hüüatab ukrainlannast baaridaam, kui kuuleb küsimust, kuidas Luksemburgis elada on.

Kuid Luksemburg pole mitte ainult rikas, ta on ka turvaline. Keskmiselt leiab riigis aastas aset vaid kuus tapmist. Luksemburgi Eesti Seltsi juhatuse liige Andres Eerits meenutab, et kui sattus aastaid tagasi nägema pealt erakordset sündmust – sissemurdmist juveelipoodi –, siis mitte keegi ei uskunud, et see on pärisrööv: inimesed olid veendunud, et tegemist peab olema filmivõtetega.

 

Ida-eurooplaste mõrv hakkab juba ununema

Ent tagasi Flaxweileri bussipeatusesse, kus lapselast ootav vanaproua hääl tõusma hakkab. „Mitte iial pole Flaxweileris midagi sellist olnud!“ hüüatab ta. „See on .. on.. une catastrophe!“

Asjaolu, et kolmikmõrva enamik ohvreid olid võõramaalased, „ida-eurooplased“, näib unustamisele siiski kaasa aitavat -  tänaseks on teema Luksemburgi ajalehtedest juba kadunud, nagu ka vereplekid kitsukeselt Flaxweileri rue de Bergilt, mis mõrvamaja juurest üles iidse kivikiriku poole viib.

Mansardkatusega kohvikarva tellistest maja näib magavat sügavat und – valged aknakatted on alla lastud, uks kahekordselt kinnipitseeritud. Ümber hoone ees kasvava metsõunapuutüve on alles vaid mõned ribad politseilinti, mis kuriteopaika mõrva avastamise järel piiras – nende riismed lipendavad jõuetult kuumas tuules.

 

Eestlane jääb vahi alla

Teadaolevalt kandideeris tapetud eestlanna hiljuti tööle Euroopa Liidu ühte institutsiooni (Euroopa Kohtu üldosakonna sekretärina töötas ta vaid ajutiselt, lapsepuhkusel olevat isikut asendades).

Kuid midagi täpsemat kohalikud eestlased ei tea. Ta ei kuulunud Luksemburgi Eesti Seltsi; ta oli tagasihoidlik; hoidis omaette.

Ka tõenäolist tapjat, kes viibib kinnipidamisel saadud kuulihaavade tõttu arstiravil, ei tundnud keegi.

Eesti aukonsul Lex Thielen selgitab, et uurimise lõpus peab kolmest kohtunikust koosneva nõukogu otsustama, kas eestlasele esitatakse ametlikult süüdistus või ei. Kui jah, alustab prokurör kohtuasja ettevalmistamist, mida hakkab tõenäoliselt arutama Luksemburgi Kriminaalkohus.

On enam kui kindel, et eestlane jääb vahi alla kogu uurimise ajaks ning nagu ütleb Luksemburgi justiitsministeeriumi pressiesindaja Henri Eippers, ei piira siinsed seadused millegagi võimaliku kinnipidamise aega; seda tuleb lihtsalt pikendada iga kuu lõpus.

 

Eluaegne vangistus

Tõenäoliselt toimetatakse kolmikmõrvas kahtlustatu kohe pärast tervenemist "centre pénitentiaire´i" asukohaga Schrassigis.

Kuid enamusele küsimustest Eippers ei vasta.

Mida peab politsei kolmikmõrva motiiviks?

„Juriidilistel põhjustel ei saa me kahjuks kommenteerida, sest uurimine alles käib.“

Kas kahtlusalune on tapmised omaks võtnud?

„Juriidilistel põhjustel ei saa me kahjuks kommenteerida, sest uurimine alles käib.“

Kas kahtlusalusele on määratud advokaat?

„Juriidilistel põhjustel ei saa me kahjuks kommenteerida, sest uurimine alles käib.“

Ent ühe vastuse annab Eippers kõhklusteta: -- vastuse küsimusele, mis on Luksemburgi seaduste kohaselt maksimaalne karistus mõrva eest?

„Eluaegne vanglakaristus,“ ütleb ta.

Mõrvar ründas politseinikke noaga

  • Flaxweileris asuvast majast kostus möödunud nädala esmaspäeva ja teisipäeva vahelisel keskööl tüli hääli.
  • Hiljem märkas naaber garaažis lebanud mehe surnukeha ja kutsus kohale politsei, kes leidis majast kahe naise laibad, sh tapja eestlannast elukaaslase oma.
  • Veretöös kahtlustatav ehitaja Rainer põgenes BMWga, kuid põrutas kilomeetri kaugusel vastu puud.
  • Rainer tuli mõrvapaigale tagasi ja ründas politseinikke 25 sentimeetri pikkuse noaga.
  • Politseinikud tulistasid eestlast enesekaitseks jalga.

EE