Outkasti isiksusehäirete paraad jätkub
Ühega neist oleme me jah juba harjunud. Selle mr. Hyde’iga (ehk sellele arvustusele sobivamalt Buddy Love’iga), kes kepsutab imelike riiete, kosmoserobotinime Andre 3000 ja sokuhabemega mööda lava, edastades meile sügavamõttelisi ridu nagu “Hey Ya”. Aga see teine??!? See oli ju täiesti normaalne inimene. Produtsent. Töörügaja. Stankonia Studio mastermind ja nupukeeramisvõlur. Kalvinist.
Ühel ilusal suvepäeval prahvatab lahti maja uks ja selle taga seisab endise veidi nohikliku Antwan Pattoni asemel keegi täiesti uus. Lubrikandiga läikima löödud futuristlik seksisõja paramilitant, kellel on auastmeteks erinevad isiksusehäired ja põhiliseks võitluskunstiks kontrollimatu lingo. Ta tutvustab end sõnadega: ma muutsin nime ära, nüüdsest on mu nimi Sir Lucious Left Foot, the son of Chico Dusty!
Jah, hullumajas on lahtiste uste päev ja ennast tutvustavad üksteise järel erinevad isiksusetransformatsioonid alates kindral Pattonist (ooperisämplitega “General Patton”) kuni Q-Tip’i libedamat perioodi meenutava plei-Boi’ni (pseudo-šanssoon “Turns Me On”, linna-tribal “Tangerine”, N.E.R.D.-ilik “Back Up Plan”). Sir Lucious ise kõrgub oma troonil ja ajab suust prohvetlikku jampsi, puutumata plaadil ühtki nuppu – selleks on valitud oma sõbrad ja kuriteokaaslased Andre 3000, Organized Noize, Scott Storch…
Hea suhe tundub olevat ka teise barokse deliiriku Janelle Monae’ga, kelle hiljutisel (ilmselt ühel aasta parimal) plaadil astus Big Boi ülesloos “Tightrope”. Nüüd tagastab Janelle heateo, pakkudes omalt poolt märksa lüürilisema armastusloo “Be Still”. R’n’b-hiphop-universumis tihti esineva elava botaanikahuvi eest hoolitsevad külalistena kaks klassikut George Clinton ja Too Short, kes loos “FoYo Sorrows” leiavad, et “better burn a fat one”. Millest me veel rääkinud ei ole, on need suurepärased piiripeal europoplood, mida oleme leidnud seni põhiliselt Timbalandi laskemoona hulgast – “Follow Us” ja “Shutterbug” panevad mõistma, kui laiaulatuslik on kõigest hoolimata segregatsioon popmuusikas, sest iga kord, kui mustad astuvad valge mehe muusikalisele territooriumile, leiame end jälle üllatuja rollist. Viimane neist kahest on särav 80ndate elektro, mis peaks meeldima kõigile hoolimata nahavärvist või päritoluplaneedist. Ja pidage meeles, et hulludel tuleb pead silitada, mitte nendega pragada. 9
