Suvepäevade asemel parem palk
Aeg-ajalt räägitakse ikka ettevõtete peresõbralikkusest. Tavaliselt tähendab see jõulupakki, suvepäevi, võimalust emmel-issil suure hädaga lapsega arsti juurde lipsata või suvel puhkust välja võtta. See kõik on ju väga tore, kuid tegelikult on ühine puhkus ning võimalus lapse kooliaktusel käia või beebit imetada suisa seadusesse sisse kirjutatud. Enamik vaguraid eesti inimesi neid õigusi lihtsalt taga ei nõua.
Ei saaks öelda, et hirmul tööd taotleda oleks ebaadekvaatselt suured silmad. Koledal kombel on Eestis käiku läinud sage inimeste ähvardamine, kus ikka pisikesed kupjad ja kiltrid lubavad palgakärbete, ebamugavate töögraafikute ning kasvava tööhulgaga jonnijaid valeliku süüdistusega vallandada. Tallinnas ka tavalise töötaja „sotsiaalsega“ asendada. Selline olukord ei tekita lojaalsust, vaid klassiviha. Ühtäkki on inimene, kes teeb oma tavalist tööd nii nagu oskab, justkui paljaks röövitud. Ta ei usalda enam oma tööandjat ega ka iseennast.
Ma pole küll erinevalt Aavo Kokast ühtegi juhtimisalast raamatut lugenud, aga olen üsna veendunud, et enamik inimesi oleks väga õnnelikud, kui jõulupeo asemel pakutaks neile tööpostil turvatunnet ning logoga fliisi ning kommi asemel kommiraha. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa nimetada lukuseks vabadust vastutustundliku täiskasvanuna ise oma elutee ning valikute üle otsustada.
Teine asi on muidugi, kas postkolonialistlikus välismaiste korporatsioonide ning monopolidega Eestis erilist võrdsust ning vendlus ikka eksisteerib. Ametiühinguid ning sotsiaalseid tagatisi pakkuvaid kollektiivlepinguid meil igatahes ei sallita.
Majanduslik ning sealt tulenevalt emotsionaalne ebakindlus ruineerib pereelu, mehed vaatavad pudelisse ja jalkat, naised nutavad. Kui su telefon pannakse kinni, korteriühistule kerib küttevõlg, lapsi ei saa trenni ega klassiekskursioonile saata, siis ei ole just suurt tolku soovitustest otsida abi juhutöödest. Abiks käimistest või projektidest suvalisel ajal laekuvad väikesed summad küll innustavad, kuid päris tööd ning palka ei asenda. Vanemas eas võib pakkuda leevendust eelpensionile minek, sageli ka invaliidsuse taotlemine. Tervisehädad jäetakse siiski sagedasti tunnistamata, sest kehva konditsiooniga kodanik võib sattuda kergesti tööandja kõrgendatud huviorbiiti ehk varsti lihtsalt kinga saada.
Masendunud alandlikule inimesele pole ka tark soovitada pead rohkem püsti hoida, sest kui ametis keegi sind ei toeta, oled järgmisel hetkel tööandja soovituskirjata sirge seljaga töötu. Mis aitaks? Kui tööandjad näeks ka meil lõpuks töötajat mitte ainult kui alluvat, vaid kasulikku partnerit. Või kui proletaarlased ühineksid. Ja teenistujad muidugi ka.
