Suveteatriring: Romantikutest, armastusega ja halastuseta
„Madame Bovary”, lavastaja Tiit Palu, mängivad Piret Laurimaa, Sepo Seeman, Sten Karpov jt. Endla teatri suures saalis.
„Tuulesaared”, lavastaja Maria Peterson, mängivad Lembit Peterson, Ott Aardam, Laura Peterson jt. Theatrum ja MTÜ Arhipelaag Hiiumaal Tahkuna tuletorni all.
„Iha jalakate all”, lavastaja Roman Baskin, mängivad Katariina Lauk, Rasmus Kaljujärv, Felix Kark. MTÜ Kell Kümme Kurgjal Jakobsoni talumuuseumis.
Tiit Palu dramatiseering Gustave Flaubert’i klassikateosest on karmi kärpimise all kannatada saanud. Karakterite motivatsioon jääb seetõttu mõneti hämaraks. Kavaleht on aga lavastusest targem. Ometi ei saa Palule ju ette heita, et ta valis kõigist interpreteerimisvõimalustest just idealistide ja romantikute halastamatu narriks tegemise, naeruvääristamise, ja mitte neutraalse kõrvaltvaatamise, rääkimata empaatilisest kaasaelamisest.
Napi lavakujunduse keskel ja Michael Nymani (filmidest tuttava) muusika saatel saab kiiresti selgeks kui narr on romantilisi illusioone taga ajada, ajada segamine ooper ja elu, kirjandus ja argipäev. Mängumaneer ongi pisut seebiooperlik, eriti nimiosalise Piret Laurimaa osatäitmises on ohtralt õõnsatesse liialdustesse kaldumist. Sten Karpovi notarikirjutaja Leoni rinna ajab kummi õigustatud eneseimetlus, mis tõukub abielunaisest armukese omamisest. Jaan Rekkori härra Bovary on arg ja tahtejõuetu äpu, säratu inimene, kelle kõrval võib igavusse surra. Sepo Seeman aadlikust elumees Rodolphe Boulangerina on aga elust läbi libiseva, kahetsustundest puutumatu nautleja veenev esitus, maneerlikkusest vaba, aga selle võrra ka ansamblist välja kukkuv.
Koduperenaised saavad igal juhul hiljem kohvikus madame Bovary tänamatuks ringitõmbajaks tembeldada, diagnoosi panemiseks on Palu teinud kõik, mis tema võimuses. Jämekoomiline suremistseen kinnitab lavastaja keel-põses hoiakut. Igatsuste realiseerimine lõpeb niisiis traagiliselt. Lepitagu eluga, mis on. Leitagu sealt poeesiat. Lõpetatagu unistamine jne.
Aga kui twitterliku (üks lühike pealiskaudne stseeni-sutsakas järgneb teisele) lavastuse äranägemise järel tekib kasvõi mõnel näljaseks jäänud vaatajal tahtmine Henno Rajandi väärt tõlkes romaan uuesti üle lugeda, võib kergekaalulist suveprojekti, mis ka sügishooajal edasimängimist leiab, ju omal moel õnnestunuks lugeda?
„Tuulesaared” Hiiumaal Theatrumi egiidi all on aga üks neist vähestest suvelavastustest, kus keskkond, tekst ja näitetrupp täieliku sünergia saavutab ja sellest tulenev lumm ei jäta ka kõige küünilisemat südant puudutamata. Marcel Pagnoli „Tuulesaared” on näägutamisest ja unistamise naeruvääristamisest prii. Elutervet lõõpi lubatakse endale küll, isegi solvutakse vahest ja vihastatakse, aga antakse siis jälle andeks ja lüüakse klaasid kokku. Igatsus on siin, plinkiva tuletorni all, inimese pärisosa. See ei ole haigus, millest on iga hinnaga vaja inimest terveks ravida.
Lembit Peterson rõõmustab üle pika aja muhekoomilises rollis elurõõmsa kõrtsipidajana, kelle poega Mariust (Ott Aardam) kisub ühevõrra nii noore austrimüüja Fanny (Laura Peterson) kui mere poole, unistuste Tuulesaarte poole. Armastajate ohverduste suurust rõhutab väikekodanlik kaksikmoraal, mis surub peale ainuõigeid, nn mõistlikke, kasulikke valikuid – ja otsustada tuleb rannaäärses kõrtus kiiresti, laev ei oota...
Roman Baskini lavastatud „Iha jalakate all” (Eugene O’Neilli antiik-tragöödia sugemetega armudraama kullapalavikuaegsest Ameerika materialistlikust talupojakultuurist). Ka siin unistatakse, paremast elust, kullajõgedest, oma talust. Kui vana peremees (Felix Kark) toob majja noore näitsiku (Katariina Lauk), läheb noorimal pojal Ebenil (naisvaatajate rõõmuks särki põlgav Rasmus Kaljujärv) silme eest mustaks. Keegi tuleb midagi, mis õigusega temale kuulub, endale nõutama!
Esialgne egopiikide murdmine vaibub aga kiiresti, sest kirelaine lööb noortel üle pea. Üks saatuslik fraas, mis kunagi hooletult vanamehele pillatud, lükkab aga armastajate teele uue, ületamatuna näiva takistuse. Vaatajale jääb siis otsutada, kas ta usub alguses vaid iseenda heaolu kindlustama asunud jõulise Abbie armastuse suuruse kinnitamiseks toodud hirmuäratavat ohvrit või jääb teda kahltluseuss purema.
Paduvihma all mängitud teine vaatus kippus küll kohati tekstilised mõttes kaotsi minema, aga seda enam mängiti füüsiliselt, seda enam sai selgeks, et kirg põletab ka sõnadeta. Midagi sellist madame Bovary ei oleks ilmselt mõistnud – tema jaoks eksiteeris kirg ennekõike just sõnas, eriti just kirjasõnas. Bovary oli paberist kangelanna, keda mehed oma peos kärmelt kokku kägardasid. Katariina Laugu Abbie aga ohtlik kui orkaan, kelle kirekeerisest pole pääsu.
Margit Tõnson
