Valikuvabadusest
Olime pärast kolme tuhande kilomeetri pikkust automatka mõnekümne kilomeetri kaugusel sihtkohast. Tunde Kubanimaa joonlaudsirgetel (ja väga hea teekattega maanteedel) rooli keeranud Tom kinnitas väheveenvalt, et ta pole väsinud. "Või äkki magame siin kuskil tee ääres ära ja siseneme linna päevavalges, " pakkus ta. Ülejäänud seltskonnal polnud poolt- ega vastuväiteid, keegi ei viitsinud vaielda ega üldse mingit seisukohta valida.
"Öelge ära, mis me teeme," nõudis Tom järgmises bensiinijaamas.
"Viskame kulli ja kirja," pakkus keegi laisalt. Kull: sõidame lõpuni, kiri – keerame kohe magama.
Nii jäi.
Kuidas me langetame oma igapäevaseid valikuid? Ja mis tähtsus neil otsustel on?
Me ei kujutaks oma elu ette ilma valikuvabaduseta - õigemini küll tundeta, et meil on vabadus valida. Harva tuleb ette olukordi, kus valik on elu ja surma küsimus. Enamasti koosneb meie argipäev olmevalikutest; kas hommikul panna selga roosa või roheline kleit, kas minna kinno või teatrisse, kas tarvitada tavalist või intelligentset pesupulbrit, investeerida täna või noorkuu ajal.
Nii vähe ongi inimesel vabaduse tundeks vaja!
Ent on ka tõsisemaid olukordi, kus valikus, tundub, seisneb kogu su tulevane elu. Sa istud dilemma ees ja anud taevaseid jõude, et saabuks selgushetk. Pakkida kohver…? Kirjutada lahkumisavaldus…? Öelda need kolm sõna…?
Ühest Aasovi mere äärsest külapoest ostsin kulgemise-lektüüriks ajakirja Psychologies oktoobrinumbri. Selles refereeritakse Ameerika psühholoogi Barry Schwartzi nõuandeid valikupsühholoogiast (tsiteeritakse tema raamatut Valiku paradoks). Tema õpetuse iva on kokku võetav soovitusega: kui oled otsustanud, ära enam tagasi vaata, mine edasi valitud teed ja ära kõhkle! Barry Schwartz soovitab üldse mitte väga pikalt arutleda ja targutada: lõputu olukordade analüüsimine ei lahenda tegelikult probleemi! Liiatigi kinnitavad uuringud,et kiirete otsuste langetajad on hiljem oma valikuga rohkem rahul kui kaua kaalutlejad. Niisiis ongi parim variant visata kulli ja kirja, panna kaarte, keerutada pendlit, helistada Eda Pauksonile või Igor Mangile!
Ei, ma ei ole seda soovitust jagades Venemaa maanteedel kulgemisest ära keeranud, sest lugupeetud psühholoogid kinnitavad: niikuinii teie alateadvus/intuitsioon teab õigeid vastuseid, kuid meie mõistuslik ajupoolkera kipub asju ajama keerulisemaks kui need väärt on. Et mitte ülemõtlemisega end kurnata, võib julgelt mängida esoteeriliste abimeestega – juhul muidugi, kui teil puudub otsustavus peeglisse vaadata.
…Kord tehti katse: inimesed, kel oli moosiriiulilt valida mitmekümne purgi vahel, lahkusid supermarketist lõpuks tühjade kätega. Kui valida oli vaid paari keedisesordi vahel, suutsid katsealused ostu ära sooritada.
Aga kui polegi valikut? Nii ju tihtipeale ennast õigustatakse.
Valikuta olukordi pole tegelikult olemas - seda tõestas mu lemmikpsühholoog Viktor Frankl. Ta viibis Teise Maailmasõja ajal mitu aastat koonduslaagris, oludes, mille kohta "elu ja surma piiril" oleks leebelt öeldud. Vangi sattudes oli Frankl juba lugupeetud psühholoog. Ajal, mil kaasvangid tema ümber hinge heitsid, suutis tema anda endale lubaduse: kui ma siit pääsen, siis räägin oma tulevastes loengutes sellest, kuidas jääda vabaks inimeseks ka kõige alandavamates olukordades. Ning ta pidas sõna. Kuidas, küsisid rahuaja tudengid temalt ikka ja jälle. Mul oli alati valik, vastas Frankl. Alati on valik alla andmise ja vastu pidamise vahel. Et need pole õõnsad sõnad, veendute lugedes tema üleelamistest kirjutanud raamatut "Ja siiski tahta elada".
Pole olemas õigeid või valesid valikuid, sest see on juba tagantjärele tarkus, ütleb Barry Schwartz.
…Päike tõusis mäe tagant hetkel, mil me linnapiiri ületasime. Kuuvalgel oleks hoopis teine pilt avanenud.
