Soovitan lugeda, tuju läheb heaks. Sügavat masu-aastat kirjeldatakse seal lehekülgede kaupa saavutuste ja plaanide ületamise kaudu.

Näiteks läks täppi 70 protsenti pikaajalisi ilmaennustusi, lühiajaliste õigustatus tõusis aga 90 protsendini.

Kuritegudes hukkus 218 inimest, mis oli eesmärgist 51 inimese võrra parem tulemus.

Lõppes eraõiguse reform.

Gümnaasiumi emakeelekirjandi keskmine punktisumma ületas kavandatud taset (58 protsenti) 0,7 protsendipunktiga. Jne.

Läbi ja lõhki roosiline asi siiski polnud. Avalik sektor ehk riigi, kohalike omavalitsuste ja avalik-õiguslike asutuste ning nende mõju all olevate ettevõtete ühine tulem oli miinus 15,8 miljardit krooni.

Kuid sellestki saab suure osa ajada metsa väärtuse languse kaela.

Muidugi leiame aruandest, et riigil nappis raha. Kuid kangelaslikud poliitikud võtsid vastu kaks negatiivset lisaeelarvet ja kärpekava, kõik sai jonksu ja Eesti euroküpseks. Eelarvedefitsiit oli üks paremaid Euroopa Liidus, valitsussektori võlatase lausa kõige väiksem.

Tegelikult ongi Eestis hea elada. Ka Webmedia juht Priit Alamäe kiidab selle lehenumbri pikas usutluses Eestit. Räägib, et riigivalitsemine on meil väga hea ja läbipaistev tänu e-riigile: “Mis meil siin on juba iseenesestmõistetav, on mujal maailmas kosmos!”

Meie aga muudkui kirume. Talvel on meil liiga külm, suvel liiga palav. Reformierakond on ülbe ja Keskerakond mahhineerib, aga me valime nad ikka ja jälle tagasi. Toetame Euroopa Liitu, aga unistame rehepaplikult, et Brüssel annaks meile abi, mitte meie neile. Tahame, et kaubad oleksid siin odavad, palgad aga kõrged. Kirume rullnokki ja põrutame 30 km/h alas 70 km/h. Räägime, kui kõrgelt haritud oleme, ja vaatame silmad pärani “Võsareporterit”.

Eesti rahvas ajab taga mingit imelikku ideaalühiskonda, ideaalriiki, ideaalmaastikku, kus ei oleks külm ega kuum, kus kõik oleksid ühtviisi targad ja rikkad, kus kõik vastaks euronormidele ja oleks põhjamaiselt turvaline, aga samal ajal ei tohi olla igav nagu Põhjamaades ja Euroopa Liidus.

Sellist ühiskonda pole võimalik saavutada. Utoopiat ei ole päriselt olemas. El Dorado ei asu Eestis.

Meie aga muudkui hädaldame, kuigi meil pole maavärinaid, üleujutusi, vulkaane, orkaane, pole näljahäda, terrorismiakte ega sõda.

“Heast elust lolliks läinud,” ütleks mu 91aastane vanaema.

Nautige Eestit täiel rinnal!