Kas see, et millestki hiljem kirjutan, välistab “niisama”?

Teatris ka küsis keegi: “Kirjutad sellest või lihtsalt vaatad?” Tihti ei teagi. Kui tunnen, et võiks, siis kirjutan.

Paavo Piik on kirjutanud luuletuse “Ajakirjanik”. “Kohtasin ajakirjanikku /.../ kontserdil: “Meeldib sulle või teed lugu? /.../ Pole pikka aega temast midagi kuulnud, teeb ta nüüd midagi muud või lugu?””

Jah, tööd ja lõbu kiputakse vastandama. Kui teed lugu, peaks subjekti kuidagi teistmoodi vaatlema. Tegema peas lugu. Samas teeme ju kogu aeg lugu. Elulugu. Kas ajakirjaniku lugu on siis kuidagi vähem päris kui teistel? Kas inimene, kes kirjutab, keskendub liigselt sõnadele ja talle jääb selle võrra vähem tunnet? Kas väljaöeldud tunne kaob siis seest ära? Piik ütleb veel: “Tean, ta on vahepeal abiellunud /.../ “Armastad teda? Või teed lugu?””

Miks peab muudkui valima? Töö ei hammusta mõnul tükki küljest. Tegelikult ma ei saagi väga aru, et teeks tööd. Ilmselt on vedanud. Naudin. Teen lugu. Niisama, päriselt ja korraga. Plink Plonk peast vist.