Meediadieedil
Kui lapsed väiksed olid, murdsid nad ühel sangaga Philipsi raadiol antenni küljest. Sest peale suudab muidu hea ja elegantne roheline aparaat mängida vaid mõnesid jaamu. Sel suvel, olles poolteist nädalat suvilas olnud, tunnen, mis asi on meediadieet.
Pean kuulama plaatide kõrval põhiliselt üht iseenesest head üleriigilist kanalit, reklaamivaba ja muusikakeskset. Aga samas häirivad formaadilised piirangud. Liiga lühikesed playlist’id, aina korduvad lood, mis oleks nagu mõeldud selleks, et hakata mõttetult painama – no mida sa teed, kui mööda tänavat minnes peas kordub beibartisti fraas “Tule minuga lakka!”.
Korduvad rubriigid, igavad sissehelistamissaated – igatsen Kuku raadio “Vox populi” järele, kus on tihti naljakat rahvalikku rumalust ja dramaatilist sõimu kuulda.
Saatejuhtide formaalsed, rituaalsed poosid ja enesekordamine. See ei käi küll kõigi kohta.
Pidev ettearvatavus, nüri formaadikindlus, just nagu julguse puudumine väljaspool õhtusemaid muusikakavasid.
Vabandust, Raadio 2, ma tean, et te suudaksite palju enam!
*
Meedia formaadistumine on laiem nähtus. Ajalehtedega on ju
samuti, kindlad rubriigid stiilis igaühele midagi – ja samas
võib lõpptagajärg olla ikkagi selline, et keegi ei saa suurt
midagi.
Eesti lehed on omavahel sarnasemad kui eales. Kus on Sõnumilehe populismipiiril sotsiaalsus? Kus on Posti koomiline rõvedus? Kas toidurubriik, lastelehekülg, lugu huvitava sisekujundusega kodust, moekülg on kohustuslikud? Kas saaks eksisteerida kultuurileht, mis oleks dünaamiline ja moodne olemuselt? Kas saaks olla leht, mis muutuks intellektuaalseks arvamusliidriks ja loobuks kõrvalistest uudisteemadest?
See pole trükimeedia surma teema. Ma usun hea tuttava, endise Daily Expressi ja Globe and Maili peatoimetaja Richard Addise ideed, et vaatamata digitaalmeedia arengule on trükitud lehtedel tulevikku, aga nad peavad muutuma. Ja et tulevikus on valikuvõimalus ka paberlehtede vahel palju suurem.
Kõige aluseks on loominguline idee ja isikupära, mõtlen, ise ikka veel mõnda aega meediadieedil.
