Trentemøller “Into The Great White Yonder”
See Taani kõrvavärdjas on mees, kes on suutnud tõusta vaid mõne aasta, ühe albumi ning trobikonna remiksidega keldrist pealavale. Ta lihtsalt teeb seda kõike nii maitsekalt ja väljapeetult, et paljudki vanad kalad võiks talt hüva nõu küsida. Electro pole eales kõlanud nii orgaaniliselt ja digitaalselt ühtaegu. Kui sellel albumil oleks mõni juhuslik krõps või sahin, siis võiks kindel olla, et ka see on kristalseks viimistletud, ning ei kõlaks enam kohatult, vaid sihiliku eksimusena. Trentemølleril on hea nina ka külalisartistide osas. Kõik nad on seni rahvusvahelise tunnustuseta, kuid unikaalsed ja isikupärased ehk mees teab, kust uusi talente leida ja aidata neil kaugemale jõuda. See album on pigem öö kui päev, pigem minimal kui surf rock, kuigi need piirid on Trentemølleri dirigeerimisel õrnad ja flirdivad kuulaja maitsemeelega. See plaat on nagu vastus, millele sa pead õige küsimuse leidma, et selle tähendusest lõpuni aru saada. Kui Angelo Badalamentit poleks olemas, siis looks David Lynchi filmidele muusika Trentemøller. See oleks vägagi tõenäoline. 9