Stone Temple Pilots “Stone Temple Pilots”
Stone Temple Pilotsi endanimeline taastulekuplaat algab tõtt-öelda paljulubavalt. “Between the Lines” on särtsakas pala, mis hoolimata ilmsetest paralleelidest tipuaja Nirvanaga — või just nende tõttu — lubab uskuda, et kõik on võimalik. Isegi oma aja ammu ära elanud grunge-hiidude veenev naasmine. Pelgalt lubaduseks see paraku jääbki; “Take a Load Off” mõjub nagu kordama jäänud vinüül ning edasi ei lähe asjad Dean DeLeo vaheldumisi raksuvast ja trillerdavast kitarrist, Robert DeLeo sujuvast bassikäsitlusest ja Eric Kretzi nauditavalt enesekindlast trummitööst hoolimata palju paremaks. (Scott Weilandi kähisev-nasaalne vokaal on STP firmamärk, millega tuleb lihtsalt leppida.)
Suurem osa albumist kõlab nagu keskealiste California hard-rock-meeste püüd iseendale tõestada, et neis veel vunki ja vurtsu jätkub. Kui “Huckleberry Crumble” või “Hickory Dichotomy” seda habrast meelepetet ehk säilitada lubavadki, muutub plaat alates “Cinnamonist” samade vananevate sauruste ebasiiraks katseks müüa kuulajale keevalise alternatiivmuusika pähe maha lamedat, elutut, liisunud raadiorokki. Kümnenditetaguste autoriteetide tsiteerimine — “First Kiss on Mars” võiks pärineda David Bowie paberikorvist — STP-l täna iseenda lühikesest varjust üle hüpata ei aita. 3
