Reinkarnatsioon keset masu

Hiljuti avaldas The Sunday Times artikli pealkirjaga “Viimased võimsad kaadrid”, mis oli järelehüüe 37 aastat maailma fotodega varustanud Pariisi agentuurile Sygma. Agentuuri peeti fotoajakirjanduse lipulaevaks, kuni majanduskriis neelas ka selle. Isegi kuulus National Geographic on vähendanud oma stuff-fotograafide arvu kõvasti, aga see ei tähenda veel, et head fotoajakirjandust enam ei tehtaks.

Vastupidi – tehakse varasemast rohkem, lihtsalt selle doteerimise allikad on muutumas. Raha on vähem ja palgalised fotograafid peavad tegema imet iga päev, sest kahe kuu asemel tuleb lugu teha kolme nädalaga. Nii on see vähemalt mujal maailmas.

Meil on fotoajakirjandusel paratamatult alati olnud natuke teine kontekst. Meil pole suuri agentuure, mida kinni panna, ning meil on puudunud ka kuldsele ajastule omistatavad visuaalsed sümboolid, omad elvised ja thatcherid, keda hingehinnaga maailmale müüa.

Nii et väike Eesti ei allu õnneks trendile. Kunagi varem pole meil ilmunud kahte fotoajakirja samal ajal nagu praegu (Cheese’i kõrvale tuli kevadel Positiiv). Ja suvel leidis aset ajalooline sündmus – saime Pressifotograafide liidu. Seda pole sugugi vähe.