Selle nädala alguses tekitas majandusinimeste hulgas kahinat teade, et Hiina RV on nüüd ametlikult tunnistatud majandusjõult Jaapanist suuremaks. Hiina on sisemajandusprodukti suurusega seljatanud sellesama Jaapani, kelle omaaegse imekasvu põhjal hakati 80. aastatel ennustama, et kaugel pole aeg, kui Jaapan läheb ette Ameerika Ühendriikidest. Ei teostunud see ennustus.

Kas on algamas Hiina sajand? Majandusinimeste hulgas puudub ses küsimuses üksmeel. Ühed viitavad Hiina majanduse jätkuvalt pöörastele kasvunumbritele ning on “taevaaluste” peatses hegemoonias kindlad. Teised seevastu juhivad tähelepanu Hiina majanduse-sisestele probleemidele ja ennustavad neile varem või hiljem ränka kukkumist.

Välised vaatlused näitavad, et hiinlased on üpriski enesekindlad ning ei kahtle selles, et nad on uued maailma peremehed. Hiina majandusinimeste hulgas on langenud Lääne maine pärast meie pangakrahhi ning depressiooni, mis on jätnud Hiina mingil põhjusel puutumata. Sealsetes ülikoolides töötavad lääne õppejõud väidavad, et kohalikud tudengid nende loengutesse enam ei kipu, eelistades omamaiseid professoreid. Tõelist tarkust tuleb vaid hiinlase suust.

Kas Hiina võiks vallutada maailma nn pehmet jõudu kasutades? (Mõiste soft power on ühe ameeriklase leiutatud mõiste; väidetavalt saavad riigid oma huvide eest seista ka sel moel, et nad muudavad oma kultuuri ja laiemalt kogu eluviisi ihaldus- ning matkimisväärseks.)

Hiina “pehme jõu” tegelik tugevus on siiski problemaatiline.

Brand-selling on midagi sellist, milleta ei saa 21. sajandi alguses edukust kirjeldada. Väike test: mitut Jaapani firmat suudab üks tavaline inimene n-ö lambist nimetada? Vähemalt kümmet, kas autode või elektroonikaga seonduvat. Mitut Saksa firmat teab meist igaüks? Vähemalt kahtekümmet. Ja nüüd palun nimetage mõni Hiina oma… Pikk paus. Hiinlastel puudub ka mõni ülemaailmselt tuntud bränd. Pole neil selliseid tooteid nagu iPod või Viagra või šveitslaste sõjaväetaskunuga või minugi poolest Piilupart Donald. Tuleb ette vaid pandakaru-nimeline elukas, aga selle loojaks on Loodus ise.

Kui suuruselt maailma teisel majandusel puuduvad meelel ja keelel püsivad tooted, siis tähendab see seda, et sealsed inimesed on osavad matkima, ent mitte uut välja mõtlema. See puudujääk võib süveneda.

Nimelt on hiinlased hakanud kogema ajude äravooluks nimetatud nähtust. Sihtkohariikideks on enamasti USA, Kanada ja Austraalia. Statistika kohaselt said möödunud aastal USA alalise elamisloa 650 000 hiinlast. Erinevalt Jack Londoni aegadest, kui Ameerikasse suundunud hiinlased töötasid pesumajades, kaevandustes või raudtee-ehitusel, on praegu tegemist majanduslikku ning akadeemilisse eliiti kuulujatega.

Tundub, et Hiinas pole kuigi kindel elada. Liiga palju sõltub pistisest ja tutvustest. Inimesed, kellel on midagi kaotada (kas varandus või mõttevabadus), kardavad üheparteisüsteemist ning tsiviilühiskonna alaarengust tulenevat ebamäärasust. Kui partei otsustab kedagi represseerida, siis ta ka teeb seda. Sama kehtib firmade ja korporatsioonide kohta. British Petroleum on praegu Mehhiko lahes tekitatud looduskatastroofi tõttu sattunud Valge Maja põlualuseks. BP maksab trahve ning valurahasid, kuid see ei tähenda seda, et BP ei võiks kunagi tulevikus pöörduda kohtu poole ja vaidlustada toimuvat. Põhimõtteliselt pole võimatu, et BP saavutab kohtus Valge Maja üle võidu. Hiinas oleks see välistatud – kui Pekingi silmis on keegi süüdi, siis ei aita ussi- ega püssirohi. Umbes samamoodi, nagu juhtus Venemaal Hodorkovski juhitud Jukosega. Selles mõttes on Vene ja Hiina eliidi välismaa-püüdlused sarnased – kodumaal on hea raha teenida, kuid elada ja lapsi kasvatada tahaks mujal.

Peaks USA sajand lõppema ning Hiina oma algama, tooks see rahvusvahelises elus kaasa tõelise maalihke. Ameeriklased on teatavasti misjonärid, kes püüavad seostada oma majanduslikke ettevõtmisi demokraatia ning inimõiguste edendamisega. Washingtonil on nimekiri paariariikidest, kellega võimalust mööda tegemist ei tehta. Pekingi võimumehed seevastu pole end piirangutega sidunud. Äsja ingliskeelse maailma raamatulettidele ilmunud Cambridge’i ülikooli professori Stefan Halperi teoses “The Beijing Consensus” tuuakse esile, et erinevalt USAst (ja seda matkinud N Liidust) lähtub Hiina RV vaid pragmaatilistest ärihuvidest. Raha laenatakse kas või inimsööjatest diktaatoritele ning toorainet ostetakse Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikidelt igasugu eeltingimusteta. Ebademokraatlik Hiina RV tõestab kogu maailmale, et majanduskasv ja liberaalsed reformid ei pea käima käsikäes. “Pahadel” on majanduslike ettevõtmiste algatamisel tekkinud alternatiiv Washingtoni diktaadile. Samal ajal kuhjuvad Hiina-siseselt jõuka vähemuse ning puruvaese enamuse vahel ühiskondlikud pinged – sotsialistlik on see riik teatavasti vaid nime poolest –, mistõttu valitsev kommunistlik partei peab pingete ohjamiseks maksku mis maksab majanduse kümneprotsendilist kasvu alal hoidma. See muudab Hiina RV majandusekspansiooni ülimalt egoistlikuks. Äri tehakse ükskõik kellega ja ükskõik milliste tagajärgedega ülejäänud maailmale.

Sellega jõuame ökoloogilise probleemini.

2006. aastal tegid hiinlased veel ühe kahtlase rekordi – nad muutusid maailma suurimaks kasvuhoonegaaside tootjaks. Jällegi USA ees. Eelmisel aastal kuulutati Hiina RV maailma suurimaks energiatarbijaks. Kusjuures nende majandus on võrreldes Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika omaga energiat raiskav(am).

Venemaad nuhtlev kuumalaine näitab, milline on looduse ja inimese tegelik vahekord. Ideoloogiaga “me ei oota looduselt armuande, vaid võtame kõik ise” on asi jäädavalt ühel pool. Keskkonnateadlaste hinnangul oleks meil vaja seitse maakera sel juhul, kui Hiina saavutab samasuguse elatustaseme nagu Ameerika (elame ka nüüd üle võimaluste, sest praeguse inimkonna elatamiseks oleks tegelikult vaja 1,4 maakera).

Kui Hiina sajand saabubki, siis on see väga lühiajaline. Loodus paneb käe ette.