Endel Siff: tegin sadamadirektorist altkäemaksuga miljardäri!
N-Terminal on Eesti üks edukamaid transiidifirmasid, mis on omanikele väga heldelt dividende maksnud. Ainuüksi viimase kümne aasta jooksul võtsid Endel Siff, Anatoli Kanajev, Vladimir Osavoljuk, Aleksander Denisoff ja Aadu Luukas firmast omanikutuluna välja ligi 600 miljonit krooni. Kõik nad on kuulunud aastaid Eesti rikkaimate inimeste hulka.
Nüüd, mil transiidivood on kokku kuivanud, hakkavad ilmnema N-Terminali saladused. Pikalt väldanud tülis Endel Sifi ning Anatoli Kanajevi vahel on mängus suured summad ja rängad süüdistused.
Siff otsustas sel nädalal Ekspressile paljastada 20 aasta vanuse saladuse N-Terminali loomisest koos Aadu Luukasega:
“Meie koostöö oli suurepärane ja tulus. See ei jäänud märkamatuks ka teistele. Mõned riigileival olevad mehed hakkasid kätt ette ajama.
Aadu tuli 1991. aastal minu juurde ja kurtis, et Kanajev (kes töötas 1985–1998 Muuga sadama direktorina) küsib ümbrikut. Seda ei tahtnud kuidagi anda.
Siis tegi Aadu ettepaneku, et anname parem aktsiad. Nii saigi aktsiad enda nimele Kanajevi abikaasa (Alla Kanajeva). Ega meil kahju ei olnud, sest uued partnerid ootasid ainult raha ja meie saime tulusalt majandada.”
Suuremad pinged hakkasid N-Terminalis kruvima umbes aasta eest. Masu ja transiidi vähenemine ei võimaldanud N-Terminalil enam maksta nii suuri dividende nagu varem.
Siis sai aktsionäride sõprus otsa ja algas kentsakate tehingute jada. Täna on umbes kolmandikku N-terminali aktsiatest omavad Kanajev, Osavoljuk ja Igor Lepetukhin olukorras, kus nende meelehärmiks käsutab firmat anonüümne moskvalane, seda juhivad vaenulikud tankistid ning üleüldse on ettevõte varast lage. Tehingute taga, millega ärimehed võisid saada kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuva tünga, näevad väikeaktsionärid endist liitlast Siffi.
Siff, kes ostis 2006. aastal N-Terminalist välja Luukase, hakkas läinud aastal transiidiärile viletsat tulevikku ennustama. Novembri lõpus teatas ta, et müüb oma 53,5-protsendilise osaluse firmas 256 miljoni krooni eest tundmatule vene investorile, Moskva kompaniile Amarant, mida käsutab keegi Alexey Drachev. See nimi paneb õlgu kehitama ka kõige teadjamad transiidispetsid.
Siff oli N-Terminaliga küll pealtäha sidemed katkestanud, kuid sündima hakkasid kummalised asjad. Uus suuromanik Drachev oli kui legend või vaim, kelle tulekust ettevõttesse lugesid väikeaktsionärid ajalehest ning keda nad pole siiani näinud.
Salapärase moskvalase osalust käsutav jurist Silver Eensaar kinnitas Kanajevi leerile, et selline inimene on olemas, kuid ta eelistab esialgu hoida madalat profiili. Kanajevi juristid kahtlustavad, et äkki on Drachevil Venemaal ärikeeld. Väikeaktsionäride väitel kadus neil ka ülevaade firma rahaasjadest. Samuti sellest, kuidas majandatakse N-Terminali olulisimat vara, Viimsis asuvat Milstrandi naftabaasi.
Millised rahalised suhted on N-Terminalil veel Endel Sifiga? Miks maksis ettevõte Sifile juba 1997. aastast nõuniku töö eest 75 000 kroonist kuupalka, samas kui mees tegutses ka firma nõukogus ja sai kopsakaid dividende? Millega on põhjendatud firma poolt esindusliku mootorjahi Sunseeker Manhattan 56 ülal pidamine, mis neelab 2,7 miljonit krooni aastas? Miks müüs firma kesklinnas kinnisvara alla turuhinna?
Palju küsimusi, aga vähe vastuseid.
Kui Kanajev ja teised väikeaktsionärid pärisid, kui palju saab palka N-Terminali juht Urmas Arumäe, ütles viimane, et “džentelmenid rahast ei räägi”.
Väikeaktsionärid nõudsid firmas erikontrolli. Selle tegi suuromanikule “meelepärane” audiitor, kes ei tuvastanud mingeid rikkumisi.
Tänavu kevadel said väikeaktsionärid teada, et uus suuraktsionär on ettevõtte juhiks nimetanud endise keskerakondlasest linnavolikogulase, Sifi abimehe Tõnis Bittmani. Vaid paari kuuga tegi Bittman tšiki-briki, millega Milstrandi aktsiad rändasid riiulifirma kaudu tehnoloogiafirmasse NarTest, mis kuulub äriregistri andmetel Sifile.
Soliidsesse pensioniikka jõudvaid või vanaduspõlve nautivaid vanahärrasid Kanajevit, Osavoljuki ja Lepetukhinit esindab Eesti tunnustatud advokaat Jaanus Mody. Ta on veendunud, et N-Terminalis on toimunud nahhaalne varade kantimine, kus niite tõmbab lipsuga tankistide armee abil variisikuna Siff ise. Mody leiab, et Siff tahab oma kompanjonidele koti pähe tõmmata.
Mody toob vähemalt kuus argumenti, miks Sifi osaluse müük vene investorile ja sellele järgnenu on olnud üks suur teater väikeaktsionäride kulul.
Esiteks ostis Sifilt osaluse N-Terminalis üheksa päeva varem loodud riiulifirma. Teiseks keelduti alguses avalikustamast, kes on selle riiulifirma omanik. Kolmandaks müüs Siff oma aktsiad kaks ja pool korda kallimalt, kui oli neid varem väikeaktsionäridele pakkunud. Neljandaks andis Siff oma osaluse üle enne müügihinna tasumist. Viiendaks pole aktsiad veel lõplikult uuele omanikule läinudki, sest nad on panditud Sifi advokaadi Maria Mägi firma kasuks. Ning kuuendaks on Sifiga seotud Bittman kantinud Milstrandi terminali Sifi firmasse.
Mody püüab vaiete ja hagidega Bittmani soolot takistada. Kuid näib, et viimane on kogu aeg ühe sammu võrra ees. Mody kardab, et kohtuveskid võivad jahvatada aastaid.
“Võiks ju arvata, et meil on ärikultuur arenenud. Kuid siin tehakse praegu asju, mida isegi kümme aastat tagasi ette ei kujutanud,” on tuntud advokaat nördinud.
Kanajev teeb samuti Ekspressile avalduse, öeldes, et tal on kurb vaadata, mis tasemele Siff on nüüdseks laskunud. “Sifi juttu, et ta müüs osaluse mingile tundmatule vene investorile, ei usu ju mitte keegi,” väidab Kanajev.
Minu kätte satub tundmatu Alexey Drachevi kontakt. Suvaline meiliaadress 9688246@mail.ru. Äripartnerid pole Drachevit küll kunagi näinud, kuid ta esindavat väga mõjukaid vene ärimehi, kes tahtvat kasutada Eestit uksena Euroopasse.
Drachev olevat korra siiski Eestis käinud. Üritanud kohtuda Kanajevi ja teiste väikeaktsionäridega. Istunud kaks tundi Olümpia hotelli fuajees ja oodanud. Kui kedagi ei saabunud, helistanud Sifile ja küsinud, kas Eestis ongi nii kombeks.
Siff väidab, et temal pole N-Terminaliga enam midagi pistmist. Bittman ütleb, et ta on käitunud igati korrektselt ning väikeaktsionäride pahatahtlik majandustegevuse pidurdamine ja täiesti jaburad hagid on tekitanud ettevõttele kahju.
Kelle suu selles loos suitseb, peavad andma vastuse kohtulahingud. Rohkem häma näib tulevat Sifi leerist. Rikkust Siff Kanajevilt võtta ei saa, kuid tema renomee saab ta siiski hävitada.
Kanajev on kahtlemata Eesti rikkamaid inimesi. Veel hiljuti oli tema firma arvel üle 500 miljoni krooni(!) sularaha. Ainuüksi mullu maksis ta endale välja 90 miljonit krooni dividende. Äripäev hindas mullu Kanajevi varanduse väärtuseks 1,15 miljardit krooni.
Kui Sifi väide N-Terminali aktsiate tasuta jagamisest vastab tõele, on see Eesti ajaloo suurim altkäemaksujuhtum. Näiteks maa-ameti peadirektor Kalev Kangur teenis prokuratuuri süüdistuse järgi ebaseaduslike maadevahetustega 20 miljoni krooni ringis, mis on N-Terminali kõrval jäätiseraha.
Mida kostab Kanajev?
“Aadu Luukas on meie seast lahkunud ja temale võib igaüks oma moraali piires omistada mida tahes, see kõik jääb ütleja südametunnistusele,” teatab Kanajev oma PR-mehe vahendusel.
Peale oma maine kaotuse pole Kanajevil põhjust karta midagi. Eesti seaduse kohaselt aeguvad kuriteod, sealhulgas altkäemaksu võtmine ja andmine, viie kuni kümne aastaga.
Endel Siff (53)
? Multimiljonär, Eesti rikkur nr 101*
? Endine transiidiärimees
? Investeerinud tehnoloogiasse
? Ütleb, et Kanajev võttis altkäemaksu
Anatoli Kanajev (63)
? Multimiljonär, Eesti rikkur nr 19*
? Endine sadamadirektor
? Pangaarvel üle 400 miljoni krooni sularaha
? Ei taha Siffi tobedusi kommenteerida
*Äripäeva andmetel (2009)
N-Terminal ja tema “tülikad” väikeaktsionärid
? Anatoli Kanajev – endine Muuga sadama direktor, kes osutus hiljem nii N-Terminali kui ka Pakterminali aktsionäriks ning teenis mõlemast kopsakaid dividende.
? Aleksander Denisoff – Soome kodanik, kes elab väidetavalt Küprosel ja Monakos. Jaroslavli naftatöötlemistehase endine boss. Väga autoriteetne tegelane, kes kindlustas toormebaasi. Hiljem on säilitanud head suhted Sifiga.
? Vladimir Osavoljuk – Venemaa kodanik. Rjazani naftatehase endine boss, kelle funktsioon ja mõju oli sarnane Denisoffi omaga.Viimasel aastakümnel samuti passiivne investor.
? Igor Lepetukhin – Venemaa kodanik, kes elab Eestis. On esindanud SRÜs Hollandi naftafirmat Royal Pakhoed, mis oli Pakterminali osanik. Nõukogude liidu legendaarse majandustegelase, Stalini ajast võimul olnud ja hiljem riigi naftaekspodi juhiks määratud Nikolai Baibakovi abi.
Allikas: Eesti Ekspress
