Poliitikud kiirustasid tunnustama langenud sõjamehe vaprust. Kaitseminister Jaak Aaviksoo kahetses, et “tema tee pidi lõppema nii vara”. President Toomas Hendrik Ilves kutsus olema toeks Jalaka relvavendadele Afganistanis.

Neid sõnumeid kuuldes tundsid professor Jaan Järvik ja tema kolleegid end reedetuna. Nad ootasid kaitseministeeriumist vastust, mis saab nende loodavast uudsest relvast – isevalmistatud lõhkeseadeldiste neutralisaatorist.

Neutralisaatori väline osa meenutab suurt alumiiniumraamiga sõela, mis paigaldatakse kaitseväe soomukile.

Sõel suunab masina ette kokkukoondatud elektromagnetenergia kiirguslaigu, mis soojendab maad.

Kui laigu sisse jääb lõhkekeha, mille sütiku juurde lähevad juhtmed, lendab see kiirgusenergia toimel õhku. Plahvatus toimub soomukist ohutus kauguses, nii et meie meestest ei saa keegi viga.

Kõlab nagu ulmejutt?

Aaviksoo jättis teadlased rahata

Sellist pommihävitusmasinat maailma armeede relvastuses veel pole. Aga Järvik usub, et see tuleb. Ta on uurinud elektrit 50 aastat.

“Lõhkeseadeldise koostis on ju alati sama. On kaks traadijuppi, lüliti ja detonaator, mida ümbritseb plahvatav segu.

Mina pean tekitama lõhkeseadeldises elektri­allika, mis ajaks detonaatori hõõgniidi nii kuumaks, et järgneks plahvatus. See on kogu moos!”

Kaitseministeerium toetas 2007. aastal Järviku tiimi tööd ligi kaheksa miljoni krooniga. Neutralisaatorist sai Eesti kõige kallimaid ja lootustandvamaid sõjalisi teadustöid.

“Nendele uurimustele on maailmas kulutatud miljardeid,” ütleb Järvik. “Mitte kusagil pole töötatud nii ökonoomselt.”

Viimased katsed tegi Järviku uurimisrühm mullu suvel Tapal kaitseväe keskpolügoonil. Kuue meetri kauguselt suutis katseseade õhkida viis erinevat lõhkekeha.

Peastaabi hinnangul oli teadlaste töö “muljetavaldav”, kuid lahingus kasutatava seadme loomiseks tulnuks teha veel palju tööd.

Siis lõppes raha.

Masu tõttu kärpis Eesti riik kõiki kulusid umbes kümme protsenti. Kuigi kaitseminister Aaviksoo on endine Tartu ülikooli rektor, lõikas ta teadlaste eelarvet keskmisest märksa rohkem.

2008. aastal toetas kaitseministeerium teadus- ja arendustegevust rohkem kui 25 miljoni krooniga. Viimasel kahel aastal on teadlased pidanud läbi ajama vaid seitsme miljoniga.

Kaitseministeerium on täielikult loobunud uutest projektidest. Katkestatud on mitu alustatud teadustööd, sealhulgas kaadrikaitseväelaste terviseuuringutest.

Neutralisaator sai kabelimatsu. Projekti jätkamist ei toetanud ei kaitsevägi ega kaitseministeeriumi teadusnõukogu.

Järviku sõnul kartsid ohvitserid, et neutralisaatori jaoks võidakse võtta raha kaitseväe eelarvest. Peastaap välistab selle.

Kaitseministeeriumis teadusuuringuid kureeriv ametnik Dmitri Teperik väidab omakorda, et raha polnud ainus põhjus. Järviku meeskond ei saavutanud püstitatud eesmärke ja sattus tööga tupikusse.

Kaitseuuringute materjalid ei ole avalikud. Seega on Ekspressil võimatu öelda, kellel on õigus – kas Järvikul või ministeeriumil.

Neutralisaatori väljatöötamiseks sõlmitud leping lõpetati ametlikult juulis 2009. Vaid kuu aega hiljem hukkusid Afganistanis teele paigaldatud lõhkekeha plahvatuses kaks kaitseväelast, veebel Eerik Salmus ja seersant Raivis Kang.

Ei nende ega ka nooremseersant Jalaka surm muutnud kaitseministeeriumi seisukohta. Aasta lõpul kinnitas Aaviksoo veel kord, et neutralisaatoriga rohkem ei tegelda.

Patenditaotlus on sisse antud

“Meid jäeti issanda hooleks,” on Jaan Järvik kurb. “Otsustajate lapsed Afganistanis ei sõdi. Kui sõdiks, siis oleks ka otsused teised.”

Kuna professor on veendunud oma leiutise vajalikkuses, üritab ta uurimisrühma säilitamiseks teha vahepeal teisi leiutisi. Ühe ettevõtja tellimusel töötab ta välja uudset palkide kiirkuivatamise meetodit.

Tänavu kevadel teatas kaitseministeerium Järvikule, et ei sea neutralisaatori patenteerimisele piiranguid. Juunis esitaski professori töörühm taotluse rahvusvahelise patendi saamiseks. Mis saab edasi?

“Ma mingil juhul ei tahtnud, et see läheks Eestist välja.”

Aga teha pole midagi. Kuna professor Järviku leiutis Eesti riiki ei huvita, on tal võimalik pakkuda oma ideed laias maailmas. Esimesed kõnelused ühe sõbraliku lääneriigi tuntud relvatootjaga peaksid peagi algama.

Kes?

? Jaan Järvik (70).

? Tallinna Tehnikaülikooli energeetika-teaduskonna professor, elektrotehnika aluste õppetooli juhataja.

? Tema teaduslabor tegi nõukogude ajal koostööd Siberi ja Moldova metallurgia­tehastega, aidates tagada elektrikvaliteeti võimsate terasesulatus­ahjude töös.

? Ütleb, et midagi tasub teha ainult siis, kui see asi on maailma parim.