Soulfly “Omen”
“The river runs red / another death ahead”, stardib avalaul. “Up from the ashes of despair and loss / years of enslavement now come with a higher cost”, tõotab teine. Ja kolmanda pealkiri on lihtsalt “Great Depression”. Soulfly – see tähendab laulja Max Cavalera, esmaklassiline kitarrist Marc Rizzo ja teised – ei pea meid teiega ilmtingimata idiootideks. Jah, muidugi – kui nad midagi ütlevad, siis teevad nad seda mitu ja mitu korda järjest, justkui ei saaks me esimese korraga asjale pihta. Kuid selle plaadi draama ongi monotoonses kordustsüklis. Nood apokalüptilise poeesia näited (“lyrical terrorism” – nii nimetab neid Cavalera ise) ei ole muud kui kütus – tähtis pole, mida nad ütlevad, vaid kuidas nad põlevad.
Nagu kõik thrash-bändid, toetub Soulfly eeldusele inimese maisest madalusest ning kõik järgnev on lihtsalt ritualiseeritud katse surma ja hävingu pealetungile vastu seista, ennast surve all kokku võtta ja krampi koonduda. Läheb vaja palju kitarre, bassi-trummi monomaaniat, elektroonilisi lisavidinaid siin ja seal ning paari reputatsiooniga külalist (Greg Puciato ansamblist Dillinger Escape Plan ja Tommy Victor Prongist). “Omen” alustab forte’s ja kestab sealsamas, aga lõpetab siiski mujal. Instrumentaallugu “Soulfly VII” on iseenesest üsna tüütu džäss-rock, aga vähemalt on see puhkus välja teenitud. 8
