Devo “Something For Everybody”
Idee, et Devo annab 20aastase pausi järel välja uue materjaliga plaadi, tundub imelik. Neil oli paar hitti, ütleb ajalugu väga ükskõikselt ja isegi natuke julmalt, aga kas polnud nad mitte eeskätt ja ennekõike kontseptuaalne satiir muusikatööstuse ja turuloogika ja kogu selle võõrandunud võlumaailma pihta? Elektrifitseeritud Adorno ja puha, aga kes ikka tahaks praegu nende vanades pamflettides sorima hakata? Teine probleem on muusikaline, sest selline valgete meeste nohiklikult neurootiline tantsu-funk tundub pikas perspektiivis ise juba lõksuna omaette. Talking Heads näiteks ja The B-52’s katsusid sealtkaudu kuhugi mujale välja jõuda, aga Devo? Ja eriti aastal 2010?
Kui aga nüüd aega eelarvamuste juurest arvamuste suunas kerida ja kokkuvõtteid teha, siis pole “Something For Everybody” üldse halb plaat. Uus Devo võiks teenida plusspunkte näiteks selle eest, et on nagu vana Devo või siis nagu uus LCD Soundsystem. Aga võib ka lihtsalt helitugevust üles kruttida ning sedamoodi unistada, et stupiidsem maailm on tegelikult parem maailm (kultuuriteooria tunneb seda The Ramonesi sündroomi nime all). Kui ma oma lemmiklood ära olin tuvastanud – “Fresh”, “What We Do” ja “Mind Games” –, tegin lustiks väikese ringvaate laia maailma arvustustest. Naljaka tulemuse sain. Kõik olid üksmeelel, et Devo uus album on ebaühtlane, aga eelistustes ei suudetud kokku leppida – iga laul oli kellelegi lemmikuks ja kellelegi ninakirtsutuseks. Järeldus on niisiis, et proovige ise. Ega “valgete meeste nohiklikult neurootiline tantsu-funk” palju paremaks ka minna ei saa. 7
