Kriitika kõrval jagub Meielil tavalist, žanripuhast melanhooliat, ilma milleta bluus kohe kuidagi ei lähe. Raamatu alapealkiri on “langusajaluulet räämast ja kogu riigist” ning seda see raamat tõesti ongi. Nukkermagus vaade Räämale ja Pärnule, laiemalt kogu riigile, veel laiemalt aga elule kui sellisele. Meiel oli juba nii “Polügrafisti käsiraamatuga” (2006) kui “Eesti elulugudega” (2008) (Eesti) elu kaardistaja ning ta jätkab seda oma sümpaatsel moel nüüdki: “apollo / paberkotis tassib / ilmselt mingeid / istikuid see tädi / r kioski taga / tänaval / on pappkast / pärnu rääma”. Üksik muutub üldiseks.

Kohati läheb Meiel abstraktsemaks. Nii koosneb pea kogu osa “riik” luuletustest, mis kannavad mõne Pärnu tänava nime ning seisnevad kolmetähelistes ühendites: autonumbrimärkide täheosades. Mida elavama liiklusega tänav, seda rohkem ühendeid. Vana-Rääma koha peal pole ühtegi. Märk seegi, kuigi igavavõitu, tuletades meelde Toomas Verrevi arveraamatut.

Tervikuna võttes võlub “Mu sokid on terved” nõelterava stiili, iroonilise meele ja hõrkude sõnamängudega, ent võrreldes “Eesti elulugudega” on üldefekt lahjem, nagu oleks järv tühjaks püütud. “Eesti elulood” oli sulakuld, kalambuuripomm — seda kaasas kandes ja suvalisest kohast tsiteerides võis otsemaid saada seltskonna lemmikuks. “Mu sokid on terved” on stiilne nii sisult kui kujunduselt (Erik Prozese fotod kodututest), kuid ununeb rutem ja kotti ei satu.