Miks muutub nutikas kodanik eluõhtul traagiliselt lapsemeelseks? Ja mida temaga siis peale hakata, mida tema jutust uskuda, mida mitte? See on 21. sajandi küsimus, sest eluiga pikeneb aina.

Alzheimeri tõbi hävitab isiksust nagu see arvutiviirus, mis ta nimi nüüd oligi, noh see, mis salamisi kõvaketta tühjaks närib…

…Minia varastab köögilaualt suhkrutoosist suhkru ära. Naaber saadab läbi seinapistiku mürgist gaasi. Söögitegemisest saab keeruline maleülesanne. Korrutustabel on peas, aga mida poes kümne krooni eest osta saab, ei tea. Tahatuppa tuleb lõke teha.

1977. aastal ilmunud Jüri Saarma “Psühhopatoloogias” ei ole Alzheimeri tõvest juttu, vaid räägitakse nõdrameelsusest ja nõrgamõistuslikkusest. Pelutavad terminid ja pelutav suhtumine on asendunud arusaamaga, et nähtus puudutab igaüht meist. Ka mina otsisin täna hommikul - nagu tavaliselt - võtmeid, mobiiltelefoni ja sõbrale lubatud raamatu unustasingi koju...

1994. aasta novembis pöördus Ameerika president Ronald Reagan rahva poole. See oli üks tema elu viimaseid selgushetki. Liigutavas kirjas tõdes ta, et siitpeale alustab ta retke eluloojangu suunas. Sellest pöördumisest sai alguse Alzheimerisse suhtumise uus etapp. Korraga saadi aru, et inimkonna vananemisega kasvavad sotsiaalsed probleemid. Alzheimeris ei nähtud enam piinlikku pereringi-tragöödiat.

Üks säravaima mõistusega 20. sajandi kirjanikke Iris Murdoch hääbus niimoodi, et ta vahtis nüril pilgul Teletupse ja raamaturiiuli ees pomises: ma kirjutasin raamatuid. Reaganil oli fotograafiline mälu, kuid 70aastase presidendina unustas ta ministrite nimesid, tervitas Brasiilias olles Boliivia rahvast ning viimastel avalikel fotodel on tema välimus lohakas – temal, kes ta oli tuntud oma hoolitsetud välimuse poolest!

Aparaati, mis dementsust üheselt määraks, pole. Ja kui olekski, poleks sellest kasu. Arstid teavad täpselt, kuidas laastamistöö ilmneb, neuroteadlased teavad täpselt, kuidas kuri keemia närvirakke valikuliselt hävitab, nii et ajukäärud hakkavad lamenema ja laiali valguma – aga kuidas ravida, ei teata. Osatakse vaid algust edasi lükata. Aga ikkagi mälu kaob nagu suhkur suhkrutoosist.

Ka n-ö normaalse vananemise korral väheneb aju neuro­transmitterite aktiivsus tervikuna. Inimesel võivad küll esineda häired, aga need ei sega igapäevaseid toiminguid. Siit jooksebki piir: kuni inimene saab endaga hakkama, pole hullu.Samas mõningate dementsuse vormide puhul võib isiksus säilida muutumatult ja nii on neid raske ära tunda.Haigusliku unustamise puhul peab inimene endale pidevalt jätma meeldetuletusi, ta kordab tegevusi ega mäleta varasemaid asju. Iseloomulik on see, et inimene püüab oma saamatust varjata.

Põhiline viis diagnoosimiseks on jälgimine – ja seda pika aja, kuni kuue kuu jooksul. Seda suudavad vaid lähedased, kes vanuriga pidevalt kokku puutuvad ja aeg-ajalt mitmesuguseid imelikke (sageli naljakaid, sageli ohtlikke) episoode täheldavad. Kui aga nn lähedastel on alatud plaanid, siis...polegi midagi teha.

Ma unustasin, et tegelikult kavatsesin kirjutada Alzheimeri-haige lähedaste tunnetest: Nancy Reagani ja Murdochi abikaasa John Bayle’i vaprusest.

Haigus toob kaasa raskusi lähedastele, sest esialgu ei taipa pidada neid inimlikke nähtusid haiguseks. Omastele langev koorem, lähedaste vastuolulised tunded: viha, vastikus ja sealsamas armastus, haletsus, enesevihkamine… ja lein, sest kuigi inimene elab, jäetakse hüvasti selle inimesega, kes ta kord oli.

Kas me ise saame midagi teha, et säili­tada terve mõistus? Telekavaatamine ja kaua magamine suurendavad riski, elueesmärk hoiab virge. Seks ja armumine samuti, sest kõik, mis tõstab hormoonide taset, mõjub hästi.