Kuidas Raul Talmarist äärepealt miljonär pidi saama
Esmaspäev. Raul Talmar, tuntud koorijuht, on parajasti väikese poja Kustiga mänguasjade poes, kui mobiil taskus helisema hakkab.
Ingliskeelne naishääl (Olivia) teatab, et räägib Hongkongist, ja uurib magusasti, ega härral ei ole huvi investeeringu vastu, mille tootlus on 40 protsenti.
Talmar on paras naljahammas ja vastab Oliviale, et muidugi tunneb huvi!
Olivia on õnnelik, küsib, kas võib hiljem tagasi helistada – Talmar on nõus –, ja mõni aeg hiljem tutvustab Olivia oma pakkumist lähemalt. On olemas firma Clean Harbors, mis hakkab kohe varsti Mehhiko lahe reostust likvideerima, ja parim samm, mida härra Talmar teha võiks, oleks soetada endale Clean Harborsi aktsiaid. Olivia ise esindab finantsnõustamisfirmat Sovereign International.
Talmar omakorda tunneb huvi, kuidas daam kaugelt Hongkongist eesti koorijuhi peale sattus, ja Olivia seletab, et “no eks me tunneme huvi firmajuhtide vastu üle maailma!” (Talmari äritegevus seisneb selles, et tal on osalus pisikeses noote välja andvas kirjastuses ja ta on Nooruse koori ja TTÜ akadeemilise naiskoori nõukogu liige).
“Asume aga asja juurde!” kiirustab Olivia. “Venitada pole mõtet, neljapäeval tehakse avalikuks, et Clean Harbors saab Mehhiko lahe puhastamise enda kätte, mis tähendab, et siis tõuseb ka aktsia hind. Praegu on paras hetk!”
Talmarile antakse valida mitmete aktsiapakettide vahel.
300 aktsiat oleks Olivia meelest normaalne, aga võib teha ka 100 aktsiat, 60 dollarit on aktsia hind. 100 aktsiat oleks seega 6000 dollarit.
Talmar vastab tagasihoidlikult, et tema puhul võib ehk rääkida sajast dollarist, kui üleüldse. “Vale mehe otsa olete sattunud, Olivia, tõsijutt, minult pole küll midagi välja pigistada!” kurdab Talmar. Mõte sibab aga Talmaril peas nagu sipelgas. Võtaks äkki veidi laenu. 45 000 krooni? Mõelda vaid – tootlus 40 protsenti, aktsiahind muudkui tõuseb! Eks see koorijuhi palk on ka, nagu ta on, poiss kasvab, vana Volga renoveerimine pooleli…
Olivia pakub lahkelt, et kui 100 aktsiat käib üle jõu, võib paketi poole väiksemaks teha. “Ekstra teie jaoks! Kuidagi ikka saab! Mõelge, härra Talmar! Kasvatame koos ühist raha. Kümne aasta pärast on suur varandus koos!”
Ja Talmari fantaasiad käivad tulevikuradu – kuidas ta kümne aasta pärast sõidab rikka mehena Hongkongi. Nad teevad Oliviaga kuskil peenes baaris terava napsu ja meenutavad telefonikõnest alguse saanud suurt õnne.
“Ega härral ei ole midagi selle vastu, kui ma annan nüüd toru finantsjuhile edasi,” küsib Olivia.
Ei, Talmaril pole midagi selle vastu. Finantsjuht (meesterahvas), kes nüüd asub Talmarit töötlema, küsib omakorda, ega tal midagi selle vastu ei ole, kui ta vestluse linti võtab. “Võtke aga võtke,” lubab Talmar. Temal saladusi pole.
Finantsjuht tahab kontrollida Talmari andmeid. Töötelefoni ja kodutelefoni ja aadresse, sünnikuupäeva ja -aastat. E-mail on tal juba varem teada.
“Kas te jääte oma sõnade juurde, et te võtate 60 aktsiat?” küsib mees Hongkongi büroost.
Talmar vaatab närviliselt kella, kohe peab ta autole hääled sisse panema ja kooriproovi sõitma. Kõne on kestnud tund aega, kui Talmar ütleb, et ok, saatke oma pakkumine meilile, eks ma vaatan.
Õhtul koju jõudes leiab Talmar mailbox’ist lepingu blanketi. On vaja täita lüngad, alla kirjutada ja tagasi faksida.
Pangaandmed, konto number, väljaminekud, sissetulekud.
Lõpuks teatatakse peenes kirjas, et kogu see värk on puhtalt riskibisnis, nemad ei vastuta millegi eest.
Talmar on pabinas. Sel ööl ta ei maga.
Hommikuks on Talmar otsustanud, et lõpetab “selle pulli”. Ta helistab Sovereign Internationali numbril ja teatab, et jätame asja katki, mul ei ole teile maksta!
“Hea küll!” reageerib keegi ametnik, ja Talmar loodab, et on pääsenud. Aga ei. Läheb mõni minut, kui torus kostab finantsjuhi hääl. “Meil on rõõm teile teatada, et me ostsime teile aktsiad ära!”
“Mida te jamate! Tühjast taskust ei õnnestu teil midagi saada!” Talmar on ahastuses.
“Telefonikõned on lindistatud, teie olite nõus!” Finantsjuhi hääles kostab metalli. “Mul on väga kahju, aga ma annan asja advokaatidele üle!”
Talmaril seisab õhtul ees kontsert ETV lastekooriga Jaani kirikus, aga mõtted on kaugel Mehhiko lahe ja Olivia ja aktsiate juures.
Ta on liimist lahti, helistab ettevõtjast sõbrale Ville Jehele ja räägib ära kogu loo.
“Lepime nüüd, Raul, ühes asjas kokku, et nendele kõnedele sa enam ei vasta ja su probleem kaob!” ütleb Ville. Ja nagu tellitult heliseb Talmari taskus parasjagu telefon – metalse häälega finantsjuht Hongkongist teisel pool.
Ville võtab naljaviluks toru, teatab, et on Talmari advokaat ja palub sel numbril enam mitte helistada. Vastaspool läheb selgelt närvi ja valib ründetaktika.
“Kas te olete Talmari boyfriend?!” Hongkongi kontorist kostab itsitamist. Finantsjuht vaidleb Villega kolm minutit, siis hakkab kisama ja ähvardab kohtuga. Ville lõpetab kõne.
Talmar läheb Jaani kirkusse ja ETV noortekoor esitab meeleoluka kava ja Mozarti Missa Brevis õnnestub suurepäraselt.
Kontserdi ajal saabub Talmari postkasti kolmteist kõnet Hongkongist. Aga need olid ka viimased. Rohkem pole helistatud ega Mehhiko lahe puhastamisest juttu tehtud.
Ville Jehe: Suulise “jaa” väljapinnimine on tuntud ärimudel
Suure tõenäosusega on nende organisatsioon just trahvidele üles ehitatud – pehmemad tõmmatakse jutuga õnge. Väidetakse, et kõne lindistatakse ja seetõttu on suuline leping sõlmitud. Ja siis räägitakse kahjust, mille firma sai, kuna täitis tellimuse, ja siis pärast hirmutamist pakutakse kohtuvälist teed “väikese” trahviga.
See ongi nende ärimudel – mitte investeerida klientide raha, vaid ilusa müügijutuga suuline “jah” välja pinnida ja ähvardustega kahjutasu nõuda.
