Kerin linti mõne päeva tagasi ja nüüd oleme me rohkem kui tuhat kilomeetrit loode pool, otsides kõrbelinnakest Mildurat, kus peaks peituma Eesti backpacker’ite hostell. On öö ja pea lõuale vajumine ütleb, et Ken hakkab roolis taas kord magama jääma. Ta on reisi ainuke autojuht, sest mul ei ole lube, meie vapper operaator, kes saabus Austraaliasse muidu eeskujulikult varustatuna (kilode kaupa koorepulbrit, suhkrut ja makarone + telk, mida kahe nädala jooksul veel kordagi pole üles pandud), on oma load aga jätnud kaasa võtmata (kõik alati ei mahu, see on mõistetav).

Niisiis juhib Ken üksi, sõites keskmiselt läbi pool tuhat kilomeetrit päevas, ning kui peanõks (või kandumine vastassuunaritta) inimvõimete piiri kättejõudmisest tunnistust annab, tuleb aken lahti teha ja Kylie Minogue valjusti mängima panna. “Aphrodite” on ainuke plaat, mis autos on, kuid niipalju on tast kasu, et inimvõimete piir nihkub taas veidi ettepoole.

La la la la la la la la

La la la la la la la la

(Kylie, “Can’t Get You Out of My Head”)

Mildura saabub äkki: tuledesära, pisike lennujaam ja suured ostukeskused, kus rahulolevad koduperenaised saavad laduda kärudesse kümnete kilode viisi toidukaupa. Hostell Riviera esindab teistsugust elustiili – kahekorruseline pisut räämas maja äärelinnas, pimeduse piiril. Muusika mürtsub ning välitrepp on täis eesti farmitöölisi, kellest üks – suurt kasvu roosas topis tüdruk – kohe “Sa oled Ken Saan; ma tean sind küll!” karjatab ja oma tuppa põgeneb. Kuus ülejäänut (mõne aja eest elas eestlasi hostellis 14) on julgemad – armas tumeda peaga eesti tüdruk, kes tutvustab 15dollarist isetehtud rummikärakat ja räägib, kuidas ta esimest korda mürgiämblikku nähes äärepealt nutma hakkas; noorpaar, kes trotsib söakalt raskusi, mis kuueses toas (kõrvalvoodite Aasia päritolu asukad; mööbli taha unustatud grillkanatükkidest ja kalapüügivihmaussidest koosnev kultuurkiht) õnne häirida võivad.

Ma kerin linti veel veidi tagasi ja me oleme karmis Lääne-Austraalias, osariigis, mis uhkelt väidab: siin on miljonäre rohkem kui kusagil mujal. Päikse loojudes jääb maantee kohe tühjaks ning sõita võib tunde teist autot nägemata: on vaid tühi asfalt ja kahel pool teed tontlikult valendav võsa. Siis peatus jalgade sirutamiseks, hingeõhk aurab jäises öös.

“Hulluks oled läinud või, sinna võssa lähed? Taipanipesa on seal!” paristab Ken, kui meie autos reisi kaasa tegev Eesti tüdruk puu taha minna soovib. Alateadvuses luurav maohirm vürtsitabki kogu reisi, kuigi tee ääres iga kilomeetri või kahe tagant väljailmuvad sildid ei hoiata mitte madude, vaid hoopis üleväsimuse eest: “­Fatigue kills!”, “Powernap now!” teatavad nad.

Juhtub tagaistmel lebav operaator sellist silti nägema, haigutab ta magusalt ja magab juba mõne hetke pärast. Ta on mees, kes võtab hoiatusi tõsiselt.

Paar tundi hiljem oleme me Connemara farmi leidnud. See on hiiglaslik, enam kui 500 km² suurune maavaldus, mis kuulub iiri päritolu vanahärrale, kel kurvad spanjelisilmad ja dekadentliku paruni lõtv suujoon. Meie saabumise hetkel on ta kummutanud hinge alla tublisti veini ning debateerib toapõrandal ringiukerdava koerakutsika mahalaskmise üle, kuid tõeliselt purjus on kubjas – šotlane George.

“What the f*ck is going on!” räuskab George, kui suurest kohalejõudmisrõõmust esimeste kohatud eestlastega kohemaid intervjuud tegema hakkame. See on halb algus ning öö edenedes muutub kõik veel hullemaks.

Eestlaste konditsioneerita magala paikneb farmi ühes otsas; omanike häärber seisab keset lõputuid viljapõlde sellest 10 km eemal. Põrandaid katab väärisparkett, lame­ekraantelekas on mitme meetri laiune, magamistubades baldahhiinid ja eraldi vannitoad.

Meeleolu rikub pisut vaid ­George, kes teatab rõveda sõimu saatel, et peame hommikul kell 7.15 neile reklaami väntama (farm vajab Eestist uut tööjõudu). “That’s all right, ­George,” ohkab omaniku poeg Tristan piinlikkust tundes leebelt, kuid šotlast on võimatu ohjeldada. Hetk hiljem on ta Keni kukaltpidi oma haardesse saanud ja väntsutab teda mööda tuba, heidab siis pea selga ja naerab laginal, paljastades veinist värvunud hambatüükad. Veel hetk hiljem tuigub George õue ja kuseb lahinal, et tulla tagasi ja räusata meie eestikeelsele hädanõupidamisele peale sattudes: “What’s wrong? Don’t you speak the lingo?” Olukord on kimbatust valmistav; püssipauk kostaks öös vaid kilomeetri kaugusele.

Järgmisel hommikul teeme kõik intervjuud ruttu ära – kurvasilmne parun mainib, et vajaks Eestist rohkem tüdrukuid, noormeestel on muidu üksildane – ja kergendus on tuntav, kui sellest paigast lõpuks minema saame.

Valduse inimtühjasid tolmuteid aeg-ajalt ääristavad märgid “Lapsed teel” mõjuvad veelgi õõvatekitavamalt kui enne.

Millise koha oleksin ma tegelikult pidanud üles otsima neilt lõpututelt videolintidelt, mis Keni kohvris peaks nüüd juba Eesti poole reisima? Kuueliikmelise politseimeeskonna meid loata filmimise pärast arreteerima tõttas? Kaadri Eesti aukonsulist Perthis – tublist ja toekast prouast, kelle unistuseks olla ema kõigile hättasattunud backpacker’itele? Kaks Eesti tüüpi tumekollaste liivarandadega Darwinis, kes jõudnud Austraalias olles toituda kuude kaupa vaid kiirnuudlitest ja majoneesist, ujuda soolaveekrokodillide keskel ja hakata siis edukaks, müües muuhulgas 50 000 krooni eest maha 100 dollariga ostetud bussivraki? Adelaide’i Eesti Maja direktori ja tema etteheited Saku Õlletehasele, episoodi Sydneys elavast eesti disainerist, kes teel kängurut nähes kunagi ei pidurda? Või salvestise Brisbane’i eesti koduperenaiste beebiklubist, mis ühendab viit-kuut noort ema, kes abiellunud austraallastega?

Või avakaadri, kuidas ma just päikselises Brisbane’is maandudes aru sain, et toimetajatööle lisaks olen ma endalegi ootamatult osutunud saatejuhiks?

“Kuule, anna üks suits,” ütles Ken.