“Andrus ja Tullio olid suured sõbrad, kaisutasid ja kallistasid”
Jaanipäev 2004. Pille Saarts, pikk habras blondiin, jalutas mööda Supeluse tänavat Pärnu ranna poole. Tal polnud õnnestunud meelitada plaažile kaasa ühtegi sõbrannat. Igavuse peletamiseks ostis naine ette jäävast R-kioskist Pärnu Postimehe numbri.
Seda lehitsedes pälvis naise tähelepanu kribukirjas enampakkumisteade. Sauga vallavalitsus otsis arendajat uuselamurajoonile. Maa eest tuli maksta vaid peenraha.
Kuulutuse lugemine tegi naisel tuju tõeliselt heaks. “Mehed ütlevad, et jalgpall on parem kui seks. Minul tõstab adrenaliini hea projekti nägemine,” iseloomustab Saarts ennast.
Kuus aastat tagasi kogus uute elamute ehitus Eestis alles hoogu. Saarts oli teinud Pärnus korda mitu vana maja. Teades, kui vähe ehituses miski maksab, nägi ta suures korterelamute rajoonis avanevaid võimalusi. Sellest saaks tema elu tehing.
Ent naise firma oli liiga väike ega vastanud konkursi tingimustele. Naisele tuli appi endine armastus Andrus Sukles, kes soovitas kaasata saarlase Tullio Libliku. Mehed olid koos Virtsus hiidtuulikuid püstitanud.
“Andrus ja Tullio olid suured sõbrad, kaisutasid ja kallistasid,” meenutab Saarts. Liblik kirjutas naisele volituse ja saatis ta oma firma nimel konkursile pabereid sisse viima.
“Nii ma seal ülbelt naeratavate kinnisvaramagnaatide ja vallategelaste seas üksi vapralt istusin,” meenutab naine. Pärast võitjaks tunnistamist koju sõites sai ta kõne Liblikult, kes oli arvatavalt kogu see aeg kui tulistel sütel istunud.
“Noh, äripartner, kuidas meil läks?” küsis Liblik. Naisele jäi see meelde, sest hiljem pole Liblik talle helistanud, ammugi oma äripartneriks kutsunud.
Tänu Saartsi laiale tutvusringkonnale jõudis info Hirvepargi elurajoonist laenuvõimelise Pärnu keskklassini. Kortereid ostsid nii pangaametnikud kui kaitsepolitseinikud. Saugasse kolis üle 200 perekonna.
“Ei saa öelda, et see ei oleks tasuv olnud,” ütleb Saarts tagasihoidlikult. “Tahaks tagasi neid aegu!”
“Tahan ainult oma raha!”
Selle nädala esmaspäev. Pille Saarts, endiselt pikk habras blondiin, lahkub Balti jaama kõrval asuvast BNSi toimetusest.
Tal pole õnnestunud pääseda Tullio Libliku pressikonverentsile. Naine on oma äripartneri jaoks nüüd persona non grata.
Liblik oli kaamerate ees silmanähtavalt hädine, tema kaitsja Maria Mägi kinnise ilmega. Kui kaameramehed üldse kedagi nautisid, oli see koridoris seisev Saarts. Miks ta tuli?
“Oleksin palunud Tulliolt luba rääkida sellest ärist nii, nagu ta oli. Meil on leping, et ülejäänud partnerite loata oma bisnisest väljapoole ei räägi.”
Mõni päev tagasi võttis politsei kinni Andrus Suklese. Riigi juhtiv maffiaprokurör Steven-Hristo Evestus esitas talle kahtlustuse Libliku palgamõrva tellimises.
Uurimisversiooni kohaselt andis Sukles politseiga koostööd teinud “killerile” ettemaksuks 1000 eurot, Libliku fotod ning näpunäited viimase leidmiseks.
Kas Sukles võis tõesti nii meeleheitel olla?
“Minu arust temas ei ole sellist kurjust,” arvab BNSi toimetuse all kohvikus istet võtnud Saarts. Ta mõtleb, et ehk langes mees provokatsiooni ohvriks: “Võib-olla seoses maadevahetuse kohtuprotsessiga, kus Liblik on üks peategelasi?”
Eriti hämmastab Saartsi politsei info tapatöö eest makstud avansist. “Andrusel on põhimõte, et ei mingit ettemaksu. Mitte kunagi!”
Naise sõnul püüdsid igasugu tüübid Suklesele juba mõnda aega oma teeneid pakkuda. Libliku toomise eest läbirääkimistele küsiti miljonit. Sukles ise avaldas ühes internetiportaalis kuulutuse, et maksab Liblikult võlgade kojutoojale rohkem kui neli miljonit krooni. Aga inkassol ja palgamõrval on suur vahe.
Sukles kahtlustab, et Liblik pügas partnereid kümnete miljonite kroonidega. Libliku jutu järgi ollakse hoopis talle võlgu. Dokumendid Hirvepargi ehitustööde maksumuse ja kasumlikkuse kohta on Libliku käes. Ta ei näita neid kompanjonidele.
Sukles ja Saarts on kulutanud üksnes kohtus käimisele ligi kaks miljonit krooni. Võitlus Liblikuga on võtnud viimased kolm aastat palju aega ja energiat.
Nüüd istub Sukles kinni, aga on sellest hoolimata naisega seotud: nad peavad Pärnumaal Koonga vallas kahepeale Kõima mõisa. Pille Saarts on seal juhataja, plaanis on luksushotell ning lihaveisekasvatus.
“Liblik andku mulle mu raha,” ütleb Saarts. Tema osa oleks pool sellest, mida Sukles Liblikult nõuab. Aga kuidas seda kätte saada?
Kohviku nurgas ootavad kannatlikult kaks võlgade väljanõudjat. Nad tahavad hätta sattunud blondiinile oma teeneid pakkuda.
Mõistatus: Mida tahtis Sukles rääkida?
Reedel helistas mulle puhkusel viibiv kolleeg Sulev Vedler: “Oled sa arvuti taga? Viimaseid uudiseid oled näinud?”
“Kohe vaatan.”
“Loe uudist “Mõrva toimepanemisele kihutamise katses kahtlustatav võeti vahi alla””.
See osutus riigiprokuratuuri pressiteateks. “Siin räägitakse kellestki 44aastasest Andrusest.”
“Ma arvan, et see on Andrus Sukles,” ütles Sulev. “Ta on 44aastane. Püüdsin helistada, aga ta ei võta telefoni. Me pidime esmaspäeval kokku saama.”
Ossa pagan! Paar päeva varem helistas Sukles ka mulle. Ta kurtis, et ei ole ikka veel Tullio Liblikult võlga kätte saanud. Mõrva tellimisest ta ei rääkinud.
See-eest vihjas Sukles nimesid nimetamata, et teab üht suurt sigadust, mida tuleks paljastada. Jäi nii, et võtame lähemal ajal ühendust.
Politsei võttis Suklese vahi alla kaks tundi pärast seda, kui ta Suleviga kohtumise kokku leppis. Huvitav, mida Sukles rääkida tahtis?
