Selleks suveks hakkab Peets kaevamisi lõpetama, ehkki suurest laevast on läbi kaevatud alla poole. Kui esimene laev oli 11,5 meetrit pikk ja 2 meetrit lai, siis teine on vähemalt 2,5 meetrit lai ja 14–16 meetrit pikk. Laeva on pandud kolmes reas sõjameeste laibad, 175–180 cm pikad, 30.–40. eluaastates olnud mehed. “Parimas eas, osavad ja kogenud sõjamehed, et nad olid suutnud nii vanaks elada. Keskmine eluiga oli siis ju 30 aastat,” ütleb Peets. Surnud laoti ilmselt riita, kaeti liivaga ja jäeti mere äärde (tänapäeval on sealt mereni paasada meetrit) laevadesse nagu suurtesse kirstudesse.

Peetsi sõnul viitab üle paarikümne langenu (haavatuid oli ilmselt sama palju) tolle aja mõistes vägevale lahingule. “Hindaks selle isegi suuremaks kui siinsamas 1944. aastal toimunud Tehumardi lahingu,” ütleb Peets mõtlikult.

“Algul arvasin, et toimus merelahing, aga nüüd olen kindel, et lahing oli vaid algul mere peal – laeva parrastes olid nooleotsad. Siis tõmmati maa peale kaitsesse ja kakeldi kuival maal mõõkadega edasi. Mere peal seda teha ju ei saa. Näiteks ühel mehel on kolbast tükk ära löödud, teisel käsi õla juurest pooleks,” räägib Peets.

Ta peab tõenäoliseks, et skandinaavlastel ei jätkunud enam sõudjaid, et laevad ja langenud ära viia. “Arvatavasti olid saarlased võidukad, skandinaavlased taandusid, kuid tulid hiljem tagasi ja matsid surnud hädakorras laevadesse. Võimalik, et toimus veel teinegi lahing, mille võitsid põhjamaalased. Aga võis olla hoopis skandinaavlasete omavaheline löömine. Igal juhul kasutati laevu sarkofaagina. Tehti rituaalsed matused, sellele viitavad nii kaasapandud relvad kui ka kahe koera luukered, kes on ohverdatud. Samuti ilmselt söödi-joodi,” arvab Peets.

Maapõu on paljastanud umbes 40 nooleotsa (seni on neid üldse leitud 100 ringis), mitu uhket kaheteramõõka, ligi 20 pikka üheteramõõka ja sama palju kilbikuplaid. Sarnaseid üheteramõõku pole Peetsi sõnul veel Eestist leitud, siin olid kasutusel teistsugused “vasaku käe mõõgad”, mida tarvitati teise relvana, kilbi asemel. Selleks, et saarlased põhjamaa meeste relvi ei kasutaks, kuumutati mõõgad ja painutati nad kõveraks või murti pooleks. Kilbikuplad löödi lömmi. Laevad tehti kasutuskõlbmatuks.

Arheoloogid on välja kaevanud ka mitukümmend vaalaluust treitud mängunuppu, mis viitab selgelt Skandinaavia päritolule. Peets pakub, et mehed võisid tulla Rootsist, näiteks Gotlandi saarelt, või skandinaavlaste suurest kolooniast Liivimaal – selle keskus oli praeguse Liepaja kohal, kuid nad asustasid ka Kuramaa tippu, mis on kõigest 25–30 kilomeetri kaugusel Salmest.

Viikingiteks ei taha Peets neid sõdalasi nimetada, sest viikingiaeg algab purjelaevade kasutuselevõtmisega veidi enne 800. aastat, kuid Salme laevamatus on dateeritud umbes aastasse 750. Selle aja paiku olid eelviikingid jõudnud umbes Pariisini välja, ja Frangi riigis lõppesid palvused sõnadega “...ja päästa meid Põhjamaa meeste nuhtlusest”. Ida poolt ähvardasid Euroopat araablased. Ja Salme lahinguga samal ajal toimus Gotlandi taga Rootsi rannikul Bravalla lahing, milles osalesid ka eestlased ja kuralased.

Pole välistatud, et kahe laeva vahelt tuleb veel miskit põnevat välja. Näiteks veel üks laev.

Kaks meest võivad aga ilmselt igal juhul rahul olla. Need on ekskavaatorijuhid, kellele Peets 5000 krooni leiutasu välja rääkis. Selle eest, et nad nii väärt leidu ära ei rikkunud.

Vaenlane! Vaenlane tuleb! hüüdis Tõnn täiest kõrist, kui ta oli küla kõrval mereäärse künka otsast silmanud kauguses mitut laeva, mis kohe üldse kaubaalustega ei sarnanenud. Ta hakkas ägedalt taguma häirekella.

Veerand tunniga olid mehed laevades, sest nii oli otsustanud pealik Önnepäiv. Pole vaja lahingut külas, kus naised-lapsed. Vaenlasele mindi vastu mitme sõudelaevaga, millest igaühes oli poolteist tosinat meest. Kuid vaenlane oli nüüdseks juba ranniku lähedal.

“Oodake! Oodake! Valmis! Andke valu!” hüüdis Önnepäiv vibuküttidele, lastes vaenlase laevadel lähemale jõuda, et tabamine oleks kindlam. Paljudel olid kolmeharuliste nooleotste vahel põlevad tombud, et vastaliste laevad süüdata. Õnn oli nende poolel ja vastastel tuli tegeleda oma laevade kustutamisega. Erik, Kuramaalt tulnud skandinaavlaste pealik nägi, et nii jäävad nad jänni. Tuleb maale minna ja kaitsesse asuda, see on ennegi tulemusi andnud, otsustas ta. Ta oli Sõrve säärt poolitavas Salme väinas varem seilanud ja teadis, et seal on väikse neeme taga laguun, kus nad on kolmest küljest kaitstud. Saarlastest möödudes andis ta käsu sinna varjule tõmmata. Kaldalähedases vees kargasid sõdalased laevadest välja ja tirisid need külgepidi rannikule kaitseks ette.

Vette jäädes on nad vaenlase pideva tule all, mõistis Önnepäiv. Ainus võimalus on lausrünnak. “Edasi! Kaldale! Taara!” röögatas ta nii, et üheski laevas ei jäänud kahtlust, mida teha tuleb. Mehed sumpasid vaenlase tule all kaldale, üritades end kilpidega – kellel seda oli - noolerahe eest kaitsta. Nool rinnus, langes nii mõnigi, nool jalas või käes, rühkisid teised visalt paatide poole. Önnepäiva järjekordne röögatus ergutas kuhtuma hakanud võitlusvaimu, ja kui ta ühel põhjamaa mehel ühe löögiga pea pooleks lõi, lasid kõik saarlased kuuldavale metsiku sõjahüüu. Algas verine taplus.

Erik keerutas oma kullatud käepidemega kaheteramõõka ja käskis paatide servi kaitsta. Kuid saarlased olid end juba paatide taha murdnud ja võitlesid end laipadele astudes edasi. Erik otsis silmadega saarlaste pealikku, kui tundis külje pealt miskit lähenevat ja tõstis vaistlikult kaitseks käe mõõgaga. Seetõttu ei tabanud mõõgahoop Erikut mitte vastu pead, vaid õla alt vastu kätt. Ja siis kohe teine, mis mõõka hoidva käe puhtalt pooleks lõi. Önnepäiv oli end lahingumöllus vaenlase juhi juurde võidelnud ja lõi teda üksteise järel oma mõlema mõõgaga. Sellest piisas, et vastaste võitlusvaim murda. Osa asus põgenema, teised üritasid veel meeleheitlikult võidelda, kuid rüseluses polnud enam teha midagi. Vaid ühe laevaga pääsesid õnnelikumad minema, teistele jõudsid saarlased järele ja tapsid halastamatult kõik kuralased. Mis nad siis tulevad siia meie juurde kaklema!

Järgmisel päeval nähti jälle silmapiiril laeva. Sedakorda oli tegu kaubaalusega. Põhjalased ei tahtnud kakelda, vaid tahtsid vaherahu, et oma surnud viimsele teekonnale saata. Kui Jüri enne veel kahtles, siis pärast seda, kui tulijad olid talle kingiks kaasa toodud uhke hobuse üle andnud, leebus ta meel ja ta lubas neile täieliku puutumatuse – kuid hommikul pidi nende jalg Sõrvest kadunud olema.

Kuralased vaatasid, et kaldale jäänud laevad on purunenud ja neil ei jätku ka mehi nende aerudele. Odini juurde saadeti langenud sedakorda nii, et pandi nad laevadesse üksteise otsa lamama – nii palju oli neid. Kaasa anti mõõgad, kuid enne kuumutati need ja painutati kõveraks. Eks ikka selleks, et kurjad eestlased neid kasutada ei saaks. Mõnele mehele jäi kaela karukihvaga kee. Laevale pandi vaalaluust mängunupud, et Valhallas oleks peale võitlemise ja söömise muudki teha. Samal ajal praeti vardas juba tallesid, veist ja siga, ning peatselt algasid pidulikud söödud- joodud langenute auks. Kuid vaatamata ohtrale mõduvõtmisele olid nad hommikuks läinud. Sedapuhku.

Saarlased täidavad pealiku käsku ja laevu ei puutu. Koht muutub omamoodi tabu all olevaks surnuaiaks. Ja nii nad sinna jäävad, kuni liiv ja muld nad üha sügavamale matavad. Paari sajandi pärast pole vägevat lahingut enam midagi meenutamas.

Askur Alas