Elektritarbijad, valmistuge hinnatõusuks!
Margus Tsahkna (IRLi poliitikasekretär) abikaasa Anna-Greta Tsahkna töötab IT alal, kuid valis Tartu ülikooli magistritöö teemaks vähemalt sama kirgliku valdkonna – elektrituru. Tema ligi sajaleheküljelise töö läbiv joon on teadmatus, mis tulevik selles vallas toob. Üks on siiski üsna selge: elektri hind tõuseb, ja mitte vähe!
Kõikides ELi riikides, välja arvatud Eesti, Ungari ja Küpros, saavad kõik tarbijad osta elektrit, kellelt soovivad. Aga kui turgude avanemisest loodeti tihedamat konkurentsi ja elektri hinna langust, siis tulemus on vastupidine. Euroopa suurte energiagigantide nagu Électricité de France, ENEL või E.ON mõju suureneb ning nad dikteerivad hindu.
Tsahkna kirjutab, et Eestis avati ligi paarisajale suurettevõttele elektriturg tänavu aprillis. Elektri hind tõusis nende jaoks kiiresti 40 protsenti.
“Muutusin ise töö käigus elektrituru täieliku avanemise skeptikuks,” räägib Tsahkna Ekspressile. “Turg ei saa selles valdkonnas päris kõike reguleerida. Konkurents pole alati imevahend, mis kõik paika loksutab.”
Elektri hind kodutarbijatele on Eestis üks ELi soodsamaid, vähem maksavad vaid bulgaarlased. Mis saab siis, kui 2013. aastal avaneb turg ka kodutarbijatele, ei julge keegi ennustada. Sest vastuseta on mitmed olulised küsimused. Kui palju tuleb maksta CO2 eest? Kas põlevkivielekter üldse ära tasub? Milliseid “üllatusi” toovad seadused? Kui palju investeeritakse Eestis elektrijaamadesse? Kas tuumajaam tuleb? Kas realiseerub Eesti Energia ambitsioon olla globaalne liider põlevkivist sünteetilise nafta tootmisel? Jne.
Magistritööst võib lugeda, et Eesti elektriturgu kujundavad lähematel aastatel paljuski Läti ja Leedu, samuti Venemaa oma odava elektriga, vähemal määral ka Soome. Kui jätta arvestamata Eestist Soome kulgev merekaabel, on Baltikum elektrivõrkude mõistes üks Euroopast eraldatud saareke suure Venemaa küljes. Pole ühendusi, pole ka ühtset turgu.
Tsahkna intervjueeris 12 Eesti suurtarbijat, teiste hulgas BLRT, Tere, Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise ning Kunda tselluloosivabriku esindajaid. Paljude jaoks oli elektrituru avamine külm dušš. Ehkki nüüd on neil teoreetiliselt võimalik elektrit osta nii Eesti Energialt, Latvenergolt, venelastelt kui ka börsilt, eelistavad paljud kodumaist. Eesti Energiat on lihtsalt harjutud ostma, ehkki firmat nähakse paraja röövli ja ülbikuna, kes keevitab näiteks lepingutesse suuri trahve.
“Eesti Energia käitumine oli täiesti vastuvõetamatu. Tegemist ei olnud dialoogiga, vaid monoloogiga,” ütles ühe firma esindaja. “Ma poleks kunagi arvanud, et vabaturg niimoodi mõtlemist muudab. Kui varem pidasin ennast patriootlikuks inimeseks, siis nüüd ei pea ma enam kodumaise energiaettevõtte toetamist üldse oluliseks,” lisas teine.
Töö autori arvates on tulevikus suurimaid riske see, kui Eesti Energia läheks erastamisega mõne suurfirma kontrolli alla, keda ei huvita mitte varustuskindlus, vaid kasum. Tsahkna soovitab, et Eestis ei hakataks vaesemaid inimesi silmas pidades tulevikus elektri hinda reguleerima, eesootava hinnatõusu võiks tema arvates hüvitada sotsiaaltoetustega.
