Kuid mind huvitab see, mida ma kuulsin enne lugemist, ühes Tabasalu majas veini ja suupistete juures. Alati on oluline, mida muusika sulle esimesel hetkel kohtudes ütleb, see on kohtumine, kus saad aru, kas on või ei ole. No oli.

Tüür on dramaatilisem kui näiteks Pärt, tema teostes on valu või leppimise kõrval ka teadlikku agressiivsust, enesekindlust, mis pole just vägivald, aga on siiski selge positsioon. Mulle meeldib autori idee kirjeldada muusika abil geoloogiat, erinevaid maapinna kihte. Või tegelikult, need võivad olla ükskõik mille kihid, kas või ühiskonnakirjeldus?

*
Teine plaadil olev teos “Noesis” on isegi keerulisem, orkestripartiid võib-olla sarnanevad “Strataga”, kuid soleerivate viiuli ja klarneti keeruline kokku- ja lahkumäng tekitavad hoopis kirjuma pildi, kus keelpillide osaks näib olevat vahel tegelaste korralekutsumine. Või ma ei tea, see on igatahes suhteliselt närviline maailm, kuigi sealt ei puudu ilu klassikalises mõttes. Emotsionaalne plaat, kuidagi karmi tegelikkust ja elu eri tahke peegeldav, mitte ainult pärtlikku ideaalmaailma. 8