Toni Braxton “Pulse”
Hoolimata faktist, et Toni Braxtoni viimaste aastate elu on olnud nagu “Rikaste ja ilusate” hooaja hormoon-versioon – lugematud plaadifirmade vahetused, kohtuasi petturist mänedžeriga, isiklik pankrot, poja autismidiagnoos, avalikud beef’id Irv Gotti ja Jay-Z’ga –, ei põle Toni Braxtoni nimi ikkagi kollases infosfääris sama eredas tulikirjas kui näiteks Whitney Houstoni oma. Kahjuks tuleb tõdeda, et ka kõigis neis elumere tuultes ei suuda Braxton ilmselt end piisavalt huvitava ja isikupärasena mõjuma panna. Mulle tundus tema puhul kõige hämmastavam fakt, et vaid 1.60 cm pika naisena suutis ta endast videotes mulje jätta kui kõigi kohal kõrguvast domineerivast sõjajumalanna kujust, kes ei talu lolle mehi ja maksab kogu naissoo eest kätte. Paraku oligi sellise kujutluspildi probleem muusikale vastav – see oli puhas illusioon, optiline pete.
Braxton laulab oma uue plaadi avaloo ja -singli refräänis rida “You’re so yesterday”, saamata aru selle fraasi kahetähenduslikkusest. Edasi kuulates on siin jah ka moodsamaid rütme, aga küsimus jääb: milleks ja kellele on tänases maailmas vaja Toni Braxtonit? See on tavaliselt reklaami valdkonda kuuluv küsimus: kui täistuubitud turule on tagasi oodata vana šampooni, tahaks ma teada, mis on selles tootes veel erilist peale (hetkel olematu) nostalgia. Ainult muusika abiga Braxton sellele küsimusele vastata ei suuda. Liiga tihti maitseb see plaat nii, kui sedasama šampooni endale eksikombel suhu lasta. 3
