Kell tiksub viiendat õhtutundi. Heikki helistab tuttavale maaomanikule, et nüüd ta tuleb. Too lubab lahkelt. “Mõni samm autost eemal jääb detektori pooli alla 1/6 ööri, korralikult säilinud rahanatuke aastast 1666. Mõnesaja meetri pärast imepisike hõbepenn, Revali vapiga,” meenutab Heikki. Tund on lennanud imekiirelt, Heikki otsustab selleks päevaks lõpetada – leide kah vähevõitu.

“Sean sammud eemal põllu servas paistva madala künka poole. Ja siis hakkab tulema. Sõlekatked, muud ehtetükid, mõni terve ese, millele ei oska nimetustki anda. Osa lebab otse maa peal,osa õrna mullakihi all.”

Enam pole kahtlust, tegemist on muinasaegse paigaga. Hommikul tuleb muinsuskaitsesse helistada. Heikki teeb künkast eemaldudes veel väikese kaare, kuigi, maapinnast kostvatele helidele ta enam suurt tähelepanu ei pööra. Äkki lööb kõrvu tugev, puhas mündiheli! “Seda peab kontrollima, nii head tooni on harva,” mõtleb Heikki. Ta kummardub ja nopib maast väikese hõbemündi. Ei või olla, Heikki tunneb ära viikingiaegse anglosaksi raha kuningas Ethelredi pildiga.

“Ja edasi tuleb hõbedasi rohelise oksiidiga kaetud münte kümneid, peaaegu maa peal või veidi peidus olevaid. Kohe ei jõua kõik kohale, nopin need taskusse. Potikild ning sügavusest paistvad mündiread aga löövad pea klaariks.” Heikki heidab pilgu enda ümber, võtab siis labida ja ajab augu ettevaatlikult kinni. Lülitab aparaadi välja ja astub kiirel sammul auto poole. Kuigi kell tiksub juba kümnendat õhtutundi, valib ta kõne tuttavale arheoloogile. Ta teatab, et on leidnud viikingiaegse aarde.

Au ja kiitus leidjale

Järgmisel päeval saabusid leiukohale juba arheoloogid ja aare kaevati välja ning toimetati Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituuti. Mõni päev hiljem kontrollisid arheoloogid veel kogu põllu üle. Ehtekatked ja muinasaegne kirves, millele Heikki oli peale sattunud, juhatasid nad senitundmatule kalmele. Kaevamisi juhtinud Ajaloo Instituudi peavarahoidja Ülle Tamla sõnul tuli sealt muidki põnevaid leide, nagu näiteks mõõga käepideme osi.

Aaret ennast uurivad praegu kaks numismaatikut, Mauri Kiudsoo Ajaloo Instituudist ja Ivar Leimus Eesti Ajaloomuuseumist. Nende sõnul sisaldab see 1312 münti pluss mõned ehted. Seega saab väita, et teist nii suurt viikingiaegset aaret pole Eestist leitud viimase 30 aasta jooksul. Või vähemasti muuseumi pole jõudnud.

Kiudsoo ja Leimuse sõnul pärineb aare esialgsel hinnangul 11. sajandi kuuekümnendatest aastatest. Traditsiooniliselt on seal kõige rohkem Saksa münte, järgnevad anglosaksi vermingud ja seejärel väiksemal arvul teiste maade mündid – Taani, Rootsi, Ungari, Itaalia jm. Salme viikingilaevade kõrval on see aare kahtlemata aasta tähtsaim arheoloogiline leid.

Nii muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektori Ants Kraudi kui ka Kiudsoo ja Leimuse sõnul väärib aarde leidja tänu ja tunnustust. “Ta järgis täpselt muinsuskaitseseadust, mille järgi leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama,” ütleb Kraut. Ja lisab, et õnneks oli ka paar aastat tagasi samasugune rõõmustav kogemus. Siis märkas kalaretkel olnud Rein Roodus ojakaldas säranud hõbemünti ja teatas sellest Pärnu muuseumi. Leiukohal tehti kaevamised ja nii tuli päevavalgele Napsu aare – 58 hõbemünti ja sõlg 18. sajandi algusest. Roodusele maksti 22 000 krooni leiutasu.

Siiski on ka vastupidiseid näiteid. 2005. aasta kevadel sõitsid arheoloogid ja muinsuskaitsjad Rae valda ajaloolisse Ubina külla. Leiukonteksti rikkumata tuli välja kaevata hilisviikingiaegne aare. Arheoloogiliste kaevamiste esimesele tööpäevale järgnenud ööl külastasid leiukohta aga kutsumata külalised. Hommikul naasnud arheoloogid avastasid kümneid ja kümneid auke. Osa aardest oli läinud!

Mitu kuud hiljem jõudsid Eestisse kuuldused, et Ubina hõbeaardest kadunud mündid on Saksamaal Dortmundis mündioksjonil. Tänu politsei kiirele tegutsemisele saadi mündid tagasi. Tabati ja anti kohtu alla ka kutsumata külaline. Selleks osutus Pärnu mees Maido Kättmann, kes “kasutas metallidetektorit ja kaevas maa seest välja 108 hõbemünti, ühe hõbeehte ja ühe hõbekangi”. Kättmannile mõisteti kolm aastat vangistust tingimisi.

Kuidas sattusid hõbemündid Eestisse?

Pole liialdus väita, et eestlased kuulusid viikingiajal Euroopa jõukamate rahvaste hulka. Leimuse hinnangul tõi kaubavahetus Mesopotaamia ja eriti Kesk-Aasiaga 9.–10. sajandil Eestisse vähemalt 15 tonni hõbedat! Ka Lääne-Euroopast pärit hõbedat võib mõõta tonnides.

Seda suurt hõbedavoogu ei toonud Eestisse mitte siinsete viikingite röövretked, vaid vilgas kaubanduslik läbikäimine nii ida kui lääne suunal. Eesti kaudu liikusid Venemaalt Euroopasse näiteks karusnahad ja mesilasvaha. Samas on väheusutav, et pelgalt see äri ujutas Eesti hõbedaga üle.

Mida oli meie esivanemail veel pakkuda? Kiudsoo ei usu, et muistsed harjulased teenisid suuri kasumeid tavakaupu müües või siis transiidi pealt. See pidi olema midagi palju nõutavamat, tänapäeva mõistes strateegiline kaup. Nii Kiudsoo kui ka Leimus on ühel nõul, et selleks oli toorraud. Kuigi Eestist on leitud palju rauasulatuskohtasid, ei pööratud kummastaval kombel kuni päris viimase ajani tähelepanu Harjumaa vastavate muististe uurimisele ning kogu Eesti ja Läti viikingiaegset rauatootmist iseloomustati terminiga “leiutühjad sajandid”.

Pilt muutus alles 2007.–2008. aastal, mil arheoloogid Kiudsoo ja Jaak Mäll avastasid Tõdva külast mastaapse rauasulatuskoha, mille kujul oli üldse tegemist esimese teadaoleva Läänemere idakalda viikingiaegse metallurgiakompleksiga. Väga võimalik, et Eesti raud jõudis ka Ojamaale, kus rauatootmiseks vajalikku looduslikku toorainet ei leidu, kuid kust on avastatud märke väga intensiivsest sepatööst. Pole siis ime, et raud tegi eestlased rikkaks.

Selle üüratu Eestisse jõudnud hõbedahulga kõrval kerkib kohe küsimus – aga kus on kuld? Miks leitakse viikingiaegset kulda üliharva? “Hõbe käibis inimeste vahel, kuid kulda kõlbas pakkuda ka jumalatele. See selgitab ka, miks kuld on viikingiaegsetes leidudes samavõrd haruldane kui hõbe tavaline,” selgitab Leimus. Nii Leimus kui ka Kiudsoo usuvad, et kuld ohverdati vette või sohu. Seda kinnitavad ka leiud. Norrast pärit kuulsa Honi aarde kõrval on põhjamaadest leitud veel ainult üks viikingiaegne kuldaare, samuti 9. sajandist. Ja see on päevavalgele tulnud – Eestist. Sarnane on ka mõlema aarde leiukoht – nii Honi kui ka Essu kuld oli heidetud laukasse.

Soost, muuseas, pärineski meie esivanemate raud. Kas kuld ohverdati sinnasamasse jumalatele tänuks? Et hõbedavoog jätkuks…

*Nimi muudetud.

Eelmised suurimad aardeleiud

? Viimane nii märkimisväärne aare leiti 1982. aasta suvel Koselt. Kraavimasin tõmbas maa seest välja savinõu, millest voolas välja münte. Et asjale sattus peale kohalik koolmeister, saadi see 12. sajandi algusse kuuluv paarikilone hõbeaare kätte terviklikult.

? “Tegemist on suurima muinasvaraga, mis eales Eesti alalt muuseumisse laekunud. Julgesti võime selle arvata kogu Põhja-Euroopa viimaste aastate põrutavamate leidude hulka,” kirjutas Kose aardest mõni aasta hiljem numismaatik Ivar Leimus.

? Parima ninaga “hobiarheoloog” on kahtlemata Olustvere ajalooõpetaja Ilmar Jõesoo. Suvel 1978 avastas ta Olustveres kaks aaret. Neist suurem, 14. sajandist pärit rahapada sisaldas üle 8000 hõbemündi ehk umbes viis kilo hõbedat. 23. augusti hommikul läks ta vaatama, kuidas buldooser lükkas Olustvere uue koolimaja ehitusel vundamendialust siledaks. Äkki märkas ta masina järel müntide rida. “Hakkasin münte taskusse korjama, aga siis nägin, et buldooser oli lükanud suurel rahapotil ainult pealmise serva ära. Magusam osa oli maa sees. Seal oli nii palju münte, et taskutesse ära ei mahtunud. Võtsin pintsaku seljast ja hakkasin hõberaha selle peale kuhjama. Sain kokku üle 3500 mündi!” kirjeldas Jõesoo.

? Samal suvel kuulis ta, et kohalik elektrik oli leidnud kasvuhoone juurest vanu münte. Kuna ka kaks koolilast olid kasvuhoone juurest veel sadakond münti leidnud, teatas ta Tallinna. Nii avastati 11. sajandist pärit aare, millest muuseumi jõudis üle 700 mündi ja mitu haruldast hõbeehet.