Tegelikult oli Bester ulmekirjanduses autsaider. Vabakutselise stsenaristi, toimetaja ja koomiksikirjanikuna töötas ta nii ­raadiole kui TV-le, kirjanduslukku on jäänud eelkõige ikka oma tiigrilooga. Või on see hoopistükkis kõikide gulliveride ja Monte-Cristo­dest krahvide lugu? Raamat on kosmose­ooper­lik SF. Ent samas on selles inimene tähtsam kui teadus. See on lugu antikangelase tõusust heeroseks ja psühholoogiline uuri­mus kättemaksust, süüst ning lunastamatu­sest. Tõukejõust, mis suunab, sunnib ja muudab. Lisaks ülistuslaul inimloomusesse kätketud tohututele ressurssidele. Blake’i värsiridadega motostatud romaan on niisiis ühtaegu ulme-, krimi- ja spioonikirjandus, ent ka seiklusjutt.

Lugu lähtuvat autori eneseanalüüsist. Eks hea kirjanik kirjuta ikka vaid iseendast. Sealjuures on Bester niinimetatud pürotehnilise ulmeromaani suurmeister. Ta loob üllatavalt intrigeerivalt karaktereid, sündmusi ja ideid. Mahult õblukeses romaanis on embrüonaal­ses olekus kümneid ja sadu hiljem ulmekirjanduses oksendamiseni äraleierdatud ideid ja süžeid. Besteri suurim anne ongi plejadisee­rimine. “Tiiger! Tiiger!”, mida õigusega loetakse 60ndate ulmekirjanduse Uue Laine alusepanijaks ning 80ndate küberpungi eelkäijaks, lõpeb ärkamise ­ootuses ent ka nukra tõdemusega – ei saa nõuda, et maailm peatuks vaid sellepärast, et meid vaevavad kahtlused. Mindki vaevas üks kahtlus, ent nüüd ma tean, et raamatu alguses on värsirida: “And death’s my destination”, lõpus aga “The stars my destination”. Tõlkijal, ja väga heal tõlkijal Juhan Habichtil oli õigus.