Alusetult vahistatud advokaat: riik võlgneb mulle 10 aastat elust!
Novembri alguses 2003 oli Vaike Õiglane 27aastane vandeadvokaadi abi, kelle unistusi oma kodust, perest ja edukast karjäärist ei ähvardanud miski. Ent 4.novembril naine tööle ei jõudnud. Öötundidel vahistati ta kahtlustatuna osalemises elukaaslase Heiki Männiku kuritegudes – passide, juhilubade ja muude dokumentide võltsimises.
Kuigi tõendeid naise süü kohta lõpuks ei leitudki, hoiti teda novembrist aprillini, s.o 171 ööpäeva, vahi all. Naise sõnul oli tegu tüüpilise “survestamisega” – kuni vaikid, istud. “Uurijad arvasid, et kui ma oma mehe vastu ütlusi ei anna, siis küll vangla mu murrab. Iga kahe nädala tagant käis uurija ähvardamas – istud, kuni rääkima hakkad. Lõpuks lubasin rääkida ja mind lasti välja, aga ma ikkagi ei rääkinud. Siis olid nad probleemi ees – mind on kuus kuud vahi all hoitud, seega peab süüdistuse esitama hoolimata sellest, et minu vastu polnud muid tõendeid, kui et meil oli ühine eluruum.”
Jaanuaris 2007 mõistis kohus Männiku tingimisi vangi, Õiglase aga õigeks. Süüdistus naise vastu oli nii nõrk, et prokuratuur ei kaevanud otsust edasi. Riik ei jäänud naisele võlgu: alusetu vahistamise eest maksti talle 76 560 krooni. Miinus tulumaks…
Kui kohtuasja kaotas riik, siis elus läks kehvemini alusetult süüdistatud naisel. “Õigeksmõistmine tuli alles kolm ja pool aastat pärast vahistamist. Õigusharidus aga vananeb kiiresti, see on ala, kus peab järjepidevalt tegutsema,” räägib Õiglane. “Pärast vahi alt vabanemist ei saanud ma advokatuuris jätkata. Büroo, kus enne vahistamist töötasin, andis mõista, et nemad mind tagasi ei võta. Ka muud erialast tööd ei olnud võimalik leida – töövestlustel öeldi otse välja, et takistuseks on internetis leiduvad viited lähiminevikus toimunud vahistamisele. Probleeme tekitasid vahistamise ajal maksmata jäänud telefoniarved ja õppelaenude tagasimaksed viisid nime maksehäirete registrisse.”
Muide, kui Õiglase vahistamisest ja talle esitatud süüdistusest ilmus juhtivates päevalehtedes ja objektiivseima infoagentuurina tuntud bnsis mitmeid värvikaid uudiseid, ei mainitud õigeksmõistmist sõnagagi.
Vaatamata süüdistuse kokkuvarisemisele kannatused jätkusid. Näiteks ei antud talle 2007. aasta lõpus USA viisat, viidates asjaolule, et ta oli olnud vahi all. “Vahi alla võtmise ajal olin 27aastane ehk vanuses, kus oma kodu rajatakse. Pärast vahistamist mul seda lootust polnud ega ole tänaseni.”
Mis eriti küüniline – kui Õiglane asus riigiga valuraha nimel kohut käima, pidas riiki esindanud ametnik vajalikuks õigeks mõistetud naisele hinge sülitada. Lõik rahandusministeeriumi kirjast kohtule: “Peame asjaolusid arvestades, eeskätt seda, et isikut on dokumendi võltsimises süüdistatud, vajalikuks, et kohus nõuaks kaebuse esitajalt välja kahju tõendavate dokumentide originaaleksemplarid.”
Selline suhtumine viis nii kaugele, et jaanuaris 2008 lahkus Õiglane Eestist sootuks ja elab sestsaadik Soomes. Viimasel ajal on ta pälvinud meedia tähelepanu seoses saavutustega langevarjuspordis.
Täna, seitse aastat pärast vahistamist, võitleb naine täieliku rehabiliteerimise eest. Ta taotleb pretsedenti, mis tunnistaks Põhiseaduse vastaseks 1997. aastast kehtiva alusetult vahistatutele kahjutasu maksmise korra.
Aastaid on kehtinud lihtne valem – alusetult türmis viibitud päev hüvitatakse seitsmekordse päevapalga alammääraga. See summa peab katma saamata jäänud tulu ja moraalse kahju.
Õiglane aga väidab, et talle tekkinud kahju on mõõtmatult suurem. “Vahistamine hävitas mu väljavaated advokaadikarjääriks. Kujutlege – kümme aastat oma elust töötad sa millegi nimel, liigud eesmärgi poole, kuid alusetu vahistamise tõttu pead selle kõik maha kandma nagu mõttetult elatud kümme aastat oma noores elus. Loomulikult võib targutada teemal, et teoreetiliselt võin ma juristina edasi töötada, kuid arvestades juristitöö eripära (töö dokumentidega ja tihe kokkupuude isikutega, kes on mu üle kohut pidanud või muul viisil kriminaalasjaga kokku puutunud), on see praktiliselt võimatu. Ei tahaks uskuda, et 10 aastat mu elust on väärt 76 560 krooni.”
Õiglase meelest on kurja juur see, et vahistatakse kergekäeliselt, eksimuse eest riik aga tegelikult ei vastuta. “Alati ei pea inimest pikaks ajaks vahi alla võtma, kuid seda tehakse, sest kui vahistamine osutubki alusetuks, ei teki riigile tuntavaid tagajärgi. Riik on kehtestanud valemi ega võta isegi vaevaks kaaluda, mida ülekohus konkreetsele isikule kaasa tõi.”
Õiglane on juhtumiga ületanud Riigikohtu kõrge läve ja nõuab, et 13 aastat kehtinud printsiip – kõigile ühe puuga, sõltumata konkreetse isiku sissetulekutest ja kannatustest – tunnistataks põhiseaduse vastaseks.
Tegu on nii põhimõttelise asjaga, et septembri lõpus hakkab seda arutama Riigikohtu kõrgeim organ – üldkogu, kuhu kuuluvad kõik 19 tippkohtunikku. Vaidlusse kaasati õiguskantsler, justiits- ning rahandusminister.
Kuraditosin aastat tagasi, kui kõnealune kord välja töötati, oponeeris Advokatuur ühe puuga löömisele põhjendusega, et iga isiku kannatused on erinevad. Seadus võeti siiski vastu, et kahju hüvitamist kiirendada ning et riik saaks eelarvet planeerides arvestada, mitu krooni tuleb alusetute vahistamiste eest välja käia. Näiteks 1998.aasta hüvitusteks arvestati miljon – 4000 ööpäeva jagu.
Viimasel ajal kulutab riik alusetu vahistamise kompenseerimiseks igal aastal kolm-neli miljonit krooni. Alates 2001. aasta algusest on riik hüvitist makstud kokku üle 25 miljoni, keskmiselt 60–70 inimesele aastas.
“Minu eesmärk pole raha, vaid õiglus,” ütleb Õiglane. “Samas ei ole võimalik seda enam muul viisil heastada kui rahas ja seda peaks sellisel juhul tegema täielikult ja kohaselt.”
Viimasel ajal levib karistuspoliitikas trend – karistuse suurus olgu seotud konkreetse õigusrikkuja sissetulekuga. Muutmisel on ka vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise kord. Eelnõu kohaselt hüvitataks inimesele saamata jäänud tulu tulenevalt tema “õiguspäraste tulude summast” (on ka piirmäärad) vahistamisele eelnenud aastal. Moraalse kahju korvaks riik aga kõigest päevapalga alammääraga – tänase seisuga tubli 145 krooni vahi all viibitud ööpäeva eest, justkui poleks vahistamises midagi koledat. Nii säästab riik kena kopika, sest seadus välistab miljoninõuded. Viimased tuleks justiitsministri “ennetavate trahvide” retoorikast järeldades adresseerida meediaväljaannete vastu, kui need on vahistamisest kirjutanud, vahistamine aga alusetuks osutub.
Vaike Õiglase meelest pole eelnõu moraalse kahju osas optimaalne. “Valemi seadmine on tervitatav, sest vähendab kohtu koormust, kuid sellest peaks olema võimalik erandeid teha, kui kannatanu tõendab, et tema kahju oli suurem. Erisused võiks tulla isiku positsioonist, ametist või tulevikuväljavaadetest, vabaduse võtmise kajastamisest ajakirjanduses jne. On ikka suur vahe, kas istud paar nädalat arestimajas ja keegi ei tea seda, või oled ajakirjanduse tõttu kogu eluks saanud külge kurjategija sildi.”
Riik maksab alusetu vahistamise eest aastas mitu miljonit
? 2005 2 003 588 kr 70 kodanikule
? 2006 1 824 564 kr 57 kodanikule
? 2007 4 018 582 kr 71 kodanikule
? 2008 3 249 826 kr 63 kodanikule
? 2009 4 009 240 kr 78 kodanikule
? 2010 (14. sept seis) 1 484 269 kr 42 kodanikule
Suurim ühekordne hüvitis:
? 2005 – 369 838 kr, 741 päeva
? 2006 – 436 646 kr, 624 päeva
? 2007 – 552 384 kr 1096 päeva
? 2008 – 584 640 kr 576 päeva
? 2009 – 596 820 kr 588 päeva
? 2010 – 215 180 kr 212 päeva
Õiguskantsler: praegune süsteem on põhiseadusega vastuolus
Riigikohtu poolt Vaike Õiglase juhtumi arutellu kaasatud õiguskantsler Indrek Teder on seisukohal, et praegune alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine ei ole põhiseadusega kooskõlas. Moraalse kahju hüvitamisel on kõigi isikute ühesugune kohtlemine põhjendatud, sest kõigi vabadus maksab ühepalju, kirjutas Teder Riigikohtule. “Teisiti on lood saamata jäänud tulu osas. Argument, et vahistamise tõttu riigile tekkida võiv ülisuur kahjuhüvitise kohustus võib osutuda takistuseks paremini teenivate kahtlustatavate vahistamisel, pole veenev. Vaba turu ja eraomandile rajatud majandussüsteemi tingimustes väljendab isiku teenistus tema ühiskondliku panuse turuväärtust. Põhiseaduse järgi on igaühel põhiõigused, ka sellel, kes teenib keskmisest enam. Saamata jäänud tulu arvutamisel tuleb arvesse võtta konkreetse isiku reaalset teenistust.”
Endine tippadvokaat Teder hoiatas taas kord riiki liiga kergekäeliste vahistamiste eest: “Kriminaaljälitusorganite tööd ei tohi ebamõistlikult raskendada, kuid samas tuleb tagantjärele alusetuks osutuvate vabaduse võtmiste arv viia miinimumini. Iga kord, kui vabadus on võetud alusetult, on üks kord liiga palju.”
