Keskmised ei pruugi koju tulla

Ma ei kavatse just Sami Lotilat teha, aga ka mina arvan, et keskmisel eesti inimesel on identiteediprobleeme. Just selles suunas, mida poleks loogiline arvata. Ilus oleks arvata, et eestlane on vaba ja allumatu, aga tegelikkus on teine: eestlane on riigitruu, pigem võiks öelda et kroonutruu, sest see vana tsaariaegne sõna kõlab siin paremini, see truudus ei ole kuidagi seotud moodsa Eesti riigiga, see on pigem nõukastiilis hirm ja teadlik küsimuste mitteesitamine mu arust. Ma põrkusin selle teemaga, kui kirjutasin, kuidas mu kodu kõrval ehitatakse euromaanteed. Keegi kommentaator küsis kohe, kas ma, loll, seadust ei austa. Kui seadus ütleb, et puud raiutagu maha ja kaevatagu kraav, siis ka nii olgu! Seadustel on oma roll. Aga samas, need on inimese tehtud. On selge, et sina ei pea mitte tapma ja nii edasi; kuid puude raiumine, euromaanteele vajalikud kraavid on küll küsimus, kus ma näeksin debati vajadust. Ma juba kujutan ette, kuidas libedaga hakkavad autod siia kraavi sõitma. Vastu aeda või nüüdseks hävitet puuderida ei sõitnud vähemalt viimase kümne aasta jooksul keegi.

*
Ma aiman, mis on selle taga, aga see “keskmised koju tulevad” ideoloogia võib saada eesti rahvale ohtlikumaks, kui me praegu võime arvata. Nii lihtne on alluda just nagu kokkulepitud käitumisreeglitele; kuidas heas seltskonnas korralik inimene peaks end üleval pidama, mis mõtteid välja ütlema ja mida ütlemata jätma, kuidas tegutsema, et olla endiselt edukas. Ja väga keskmine. Keskpärane olla on hea turvastrateegia, aga samas… Ma ei tea, võib-olla on see kellegi jaoks võimalus, ma tean välismaal elavate tuttavate elust, kui hierarhilised võivad olla ühiskonnad, Eesti on nende riikide kõrval ikka imedemaa, kus ka praegu on inimestel võimalusi ootamatuteks läbilöökideks, mida vanas Euroopas ei saaks juhtuda…

*
Aga ma ei salli argust ja keskpärasust, ma tean neid asju omaenda elust liiga hästi. Banaalne on öelda, et tuleb tahta maksimaalset, aga nii ju ongi. Keskpärasus on jah paljudele väljapääs jäämaks just nagu sotsiaalselt pädevaks – aga mis pädevus see on? Ma olen vanemaks saades üha lapsikum, üha vabam keskpärasuse õudusunenäost, ma ei pea enam nende reeglite järgi mängima…