Mihkel Mutt “Mälestused (3. osa)”
Motona läbib Muti mälestusi Nietzsche mõte “Saadakse selleks, kes ollakse”. Rääkides oma kooliajast, veenab Mutt meid selles, et oli tavaline poiss ses mõttes, et tal ei avaldunud koolieas mingeid erilisi andeid. Küll oli ta teistsugune, sest oli koduse režiimi tõttu mõistetud üksikuks. Ta ei kuulunud kampadesse, tal ei olnud sõpru.
Muti kooliaeg on portree asjadest ja inimestest 60ndate Tartus. Mõne pintslitõmbega antakse edasi iseloomulik. Ajastu vaimu on raamatus vähem.
Just täpsus ja tõsine arhivaaritöö väärivad teoses tunnustust. Ei puudu ka mutlik iroonia. Mõistes, et tema kui vaimuinimese puhul peetakse vahest imelikuks ta spordivaimustust, kirjutab autor: “Kõlab ju uhkelt: Tuglase novellipreemia kahekordne laureaat ja Tartu koolinoorte meister topispalliviskes. Nii liigutavalt mitmekülgne, tõeline renessansiinimene.”
Raamatu üks mõjusamaid kohti on näide paradigmavahetusest noore mehe mõtlemises. Nimelt, kui ta kiidab oma filosoofiahuvi Lennart Merile, paneb tulevane president mõtlikult suitsu ette ja lausub: “Oh, filosoofia, sa vana lits.” Sellest on küll, et noormehe huvi filosoofia vastu jahtuks.
Huvitav, et Mutt käsitleb kooliajas ennastki objektina. Nii tundub, et selleski köites on veel tegu eelmälestustega.
Võiks ka öelda, et tegu on Fausti ja mitte Fabiani mälestustega noore mehena, sest raamatus on kõigele täpsusele ja adekvaatsusele vaatamata üks omapära: selles otsekui puudub hing. Võib-olla avaneb hing hiljem, aga võib-olla on sellega Mutil teisiti.
