Ma sain teada ajalehest.

Ja mis tunne teid valdas?

Ma olin täiesti masendunud. Ma tunnen end vastutavana, kuigi ma ei teagi seda inimest.

Esiteks olid ohvriks inimesed, kes ei suuda enda eest seista – vanad naised, keda tuleb üksnes tänada, et nad on elus nii palju vaeva näinud; juba see oli vastik. Teiseks, see on täiesti kultuuriväline akt. Mustlased võivad kaarte panna, võivad petta, sellele võib omavahel ka läbi sõrmede vaadata, aga inimese elu peab ikka püha olema. Neid peetakse täiesti ebanormaalseteks, kes midagi taolist korda saadavad; nad tõstetakse välja kogukonnast.

Te arvate, et August Burkevitš tegi seda?

Arvan küll, et võis teha. Vähemasti pole keegi mustlastest mulle öelnud, et ta ei teinud.

Andsite äsja mõista, et väiksele petmisele vaadatakse mustlaste hulgas läbi sõrmede?

No võib vaadata – see on individuaalne.

Kustkohast see loogika tuleb? Ülejäänud maailm peab varastamist ja petmist ju halvaks asjaks.

Vana-India filosoofias ei öelda “halb” ega “hea”, öeldakse “valgustatud” ja “mittevalgustatud”, võib-olla selle tiivul on välja kujunenud see mentaalsus. Jah, me võime kõik püüda ja olla, aga kui sul pole leivatükki laua peale panna ja lapsed on näljas, siis… siit need konfliktid hakkasid tekkima...

Küsitakse, et miks sa ei tööta. No ei võeta tööle. Aga miks ei võeta? Haridust ei ole!

See on surnud ring.

Mis mustlastega juhtus 15. sajandil, et nad Indiast lahkuma pidid?

Mitte viieteistkümnendal, vaid üheteistkümnendal.

Arvatakse, et Pärsia vallutas Indias romade elupaiga ja siis hirmuga põgeneti sealt. Selle põgenemise käigus kaotati oma liidrid ja jäigi üksnes mingi tume mass, kes liigub oma kõhumurede pärast. Isegi see ununes ära tuhande aasta jooksul, kust pärit ollakse.

Kui palju mustlasi tänaseks maailmas on?

Pakutud on eri arve. Mina usun, et umbes kaheksa miljonit.

Mida arvate Prantsusmaa äsjasest otsusest sealsed elamisloata mustlased välja saata?

Ma olen muidugi romadega solidaarne. Seal on ju ka naised ja lapsed ja... ega nad lõbu pärast pole Rumeeniast ära tulnud!

Märkasin ka sellist asja, et Euroopa Liidu kriitikas märgiti, et vahendeid mustlaste integreerimiseks tuleb otstarbekamalt kasutada – mina kardan, et need vahendid kaovad enne ära, kui nad üldse mustlasteni jõuavad.

Aga kas mustlased ülepea tahavad olla integreeritud?

Muidugi tahavad! Kokkuvõttes on selles küsimus, kas inimene, olenemata näovärvist, tahab olla armastatud.

Kuid kas mustlased tahaks võtta 30 aastaks pangalaenu ja maksta seda, veri ninast väljas? Nad tahavad ju säilitada oma rändlevat eluviisi?

Ei taha säilitada! Nad tahavad säilitada ainult oma keele, oma kultuuri – vanematest lugupidamist, vahetust ja soojust; see on neile tähtis.

Rändlevat mustlast tänapäeval ülepea enam ei ole, kuigi liigutakse muidugi rohkem, kui seda teeb keskmine Eesti pere. Ütleme, et siin kohal (Roman Lutt asetab käed korraks lauale, sõrmed laiali otsekui hingestatud klaverimängijal) elab õde, kellel on hetkel tööd, aga vennal jällegi ei ole. Käiakse üksteisel külas, kas või igal õhtul. See suhtlemine ja üksteise abistamine võib olla väga tihe suguvõsa sees.

Kas tuleks öelda “mustlane” või “roma”?

Mustlased ise eelistavad, et neid kutsutaks romaks. “Romi” on selline uusmoodustis, mitte eriti õnnestunud. Võib ka muidugi öelda “mustlane”, selle peale ei pahandata. Tuleb aru saada sellest, mismoodi põlisrahvas on harjunud rääkima.

Teie olete pooleldi eestlane, pooleldi roma. Milles mustlaspool väljendub?

No näiteks mulle ei meeldi lubadusi kirjalikult paika panna. Sõna peab tähtis olema.

Millal teie emapoolne suguvõsa Eestisse jõudis?

Juba tsaariajal.

Olete öelnud, et paljusid Eesti mustlasi keelitati võtma Läti kodakondsust. Miks?

See paberijant oli üsna keeruline siin – isegi mul oli keeruline tõestada, et ma olen Eesti kodakondne nii ema kui isa poolt. Mingit tõendit ei olnud mul kiiruga võtta, aga nii ema kui isa olid mul olnud “Estonia” teatriga seotud – ema oli ooperikooris ja isa oli viiul. Siis need vanad lehed ja artiklid, mis olid ilmunud pressis, olidki tõenduseks.

On ka teile vahel tänaval ligi astutud ja pakutud kuldehteid müüa? Või ennustamist?

Jah, ikka on.

Mis te teete siis?

Ma ütlen mustlaskeeles, et “ma ei taha” – me nakamau! Võib ka “pole vaja” öelda – mange natshibi!

Kas te ise oskate kätt vaadata?

Mehed ei vaata kätt, seda teevad naised üldiselt...

Aga teie ema oskas?

(Hetkeks on tunda helget lapsepõlvekuma) Oskas!

Ja teile ta ennustas...

(Naerdes) Mulle ta ei ennustanud midagi. Ju ta vist teadis, et midagi head mind ees ei oota.

Eestiaegsed mustlassuguvõsad kandsid nimesid nagu Siimann, Madisson, Rändpere. Võiks Mart Siimann teie arvates mustlane olla? Või Tiit Madisson?

(Lõbustatult) Nime järgi ju võiks.

Kui otsa vaatate, siis te ei näe, et on sama veri?

Ei-ei, ma pole selle pilguga kunagi vaadanud!

Kuid kes on Eesti kuulsaim mustlane? Peab ju olema ka neid, kes on edukad ja elus läbi löönud?

Neid elus läbilööjaid inimesi on mustlaste hulgas küll – väga meeldivaid ja väärikaid –, aga nad kunagi ei pea end mingiks kuningaks. Vastupidi, tagasihoidlikkuse joon on see, mis inimesele lisaväärtust juurde annab.

Nii et mustlaskuningat ei ole?

Ei ole! Kõik need parunijutud on oma elu ära elanud, aegunud. Kui rännati, siis, jah, pidi olema keegi, kes voori veab ja läbirääkimisi peab, aga nüüd, kus elatakse omaette, sõltub eluolu enda tegemistest.

Kas vaadatakse halva pilguga, kui roma abiellub mitteromaga?

Läbi ajaloo on olnud nii küll, kuid tänapäeval mitte. Kui ta [abikaasa] saab oma eluga hakkama ja saab keele selgeks, siis teda hakatakse kohtlema nagu võrdset.

Kas Eestis mustlaskeelt mõnes koolis õpetatakse?

Ei, mitte kusagil.

Kuid kas on olemas mustlaskeele õpikuid?

On, mul on kolm tükki neid.

On Eestis ka tänapäeval selliseid romalapsi, kes üldse koolis ei käi?

Kindlasti.

Palju?

Ei oska öelda, praegu käibki selle kokkuarvestamine.

Haridusminister mainis hiljuti, justkui õpiks koolis ainult 15 [roma] last, aga see arv on ikkagi suurem. Tõsi, sageli on nad suunatud sellistesse koolidesse, mis on mõeldud vaimupuuetega lastele.

Miks?

Kuna koolieelne ettevalmistus on nõrk ja nad ei saa põhikoolis hakkama.

Õhtulehe veebiküljel ripub loo “Memmed võis tappa mustlane” all juba mõnda aega kommentaar: “kogu see rämpsrahva kogum tuleks kokku korjata ja piiri taha toimetada või veel parem – tükkis oma hõivatud majaga põlema pista.” Oleks võimatu, et selline lause püsiks seal mõne muu rahva kohta, näiteks venelaste kohta.

(Nõustuvalt) Jah, või juutide kohta.

Just – juutide kohta veelgi enam.

(Löödult) Aga meie kohta läheb läbi! (Paus) Ma ei teadnudki, et seal selline asi üleval on.

Ma olen selle peale mõelnud, et selliseid asju ei tohiks jätta niisama. Peaks end kokku võtma, mitte nõustuma – see on elementaarne ellujäämisesoov.

Kui Vikerraadio tegi küsitluse, siis 75% arvas, et “iga roju oma koju”, aga kus sel mustlasel minna on?

Ta kodu ongi Eesti tegelikult.