Olin selleks ajaks õppinud kaks aastat Udmurtia ülikoolis ja otsustasin tulla Tartu ülikooli soome-ugri keeli õppima.

Augustis Eestisse jõudes sattusime väga ilusasse sügisesse – vahtralehed olid värvilised... Ma leian siiamaani, et Tartu sügised on ühed ilusamad maailmas!

Algul elasime vanas Narva maantee 89 ühikas, pärast saime paremasse ühiselamusse. Elasin tänu hõimurahvaste programmile muretult ära, sest sain selle kaudu stipendiumi ja kojusõidu raha.

Eestisse tulles olime me kõik lootusi ja unistusi täis. Tundsime, et oleme just nagu välja valitud! Nii tänulikud oma saatusele ja inimestele, kes meid siia aitasid. Siis ma ei osanud aimatagi, et tegelikult jäängi Eestisse.

See oli just nagu metsikust keskkonnast tsivilisatsiooni tulemine – äärmusest äärmusesse. Algul käisime pikalt tänavail ringi, suud ammuli. Juba hooned, munakivitänavad, ülikoolisüsteem olid siin kordades paremad kui Udmurtias.

Ja inimesed on teistsuguse hoiakuga. Poodi minnes ütlevad müüjad tere, aga seal mitte. Eestis on inimesed palju rahulikumad, nad naeratavad ja ei kiirusta pidevalt. See mõjub ka minule.

Udmurtia rahvad on kuidagi… palju kurvemad. Oma saatuse pärast. Iževsk on ju tehaste linn, seal oli 17 tehast, kus toodeti Kalašnikove ja IŽe… Enamik neist on nüüd kinni ja inimesed tööst ilma, aga terve linn on tehasetöölisi täis.

Minu lähedastel on läinud õnneks, nad on õpetajad ja neil on isegi palgad tõusnud. Enamik saab hakkama.

Minu sõbrad ütlevad, et Eestis elades olen ma europiseerunud. Ma hoian näiteks teiste inimestega suheldes suuremat distantsi kui udmurdid. Mul ei ole ka riietumine selline prioriteet, nagu Venemaa naistel see kipub olema.

Minu Udmurtias elav õde hoiab erinevalt minust kohalikke tavasid elus kas või külalisi vastu võttes – sel puhul laotatakse ikka kogu külmkapi sisu lauale ja küpsetatakse-keedetakse, et külalistel kõht tühjaks ei jääks. Mina pakun oma külalistele snäkke rohkem enda ja külaliste tuju järgi. Kui nad ikkagi ei taha või polegi nagu midagi pakkuda, pole sellest hullu.

Eestis on udmurte ligi 300, maailmas üldse kokku 640 000. Vähem kui kolmandik Udmurtia elanikest on udmurdid. Enamik neist, kellega ma 14 aasta eest siia tulin, ei ole kodumaale tagasi läinud – kes elab Tartus, kes Soomes, üks on Peterburis, üks Narvas… Alguses muidugi tahtsid kõik tagasi minna, me olime selleks lausa kohustatud. Aga mida vanemaks saad, seda raskem on muutusi elus ette võtta.

Ma olen nüüd abielus, eestlasega, nii et pärast Eestisse kolimist ja ülikooli lõpetamist leidis aset veel üks oluline sündmus, tähtis kohtumine, mis sidus mu elu lõplikult Eestiga. Praegu on väiksem laps kaheaastane ja vanem käib kolmandas klassis. Noorem on kakskeelne, vanem kolmekeelne – oskab ka vene keelt. Mina räägin lastega udmurdi keeles, mees eesti keeles. Ma uurin isegi oma doktoritöös vene-udmurdi-keelses keskkonnas üles kasvamise mõjusid laste keelekasutusele.

Ja just oma vanema lapse pärast otsustasin koos õpetajast emaga udmurdi keelde tõlkida Edgar Valteri “Pokulood” ja “Pokuraamatu”. Vanem laps lihtsalt ei tahtnud udmurdikeelseid lasteraamatuid lugeda, sest need on igavad: kehva kujundusega, vähe pilte, palju teksti. Aga Valteri eestikeelsed raamatud meeldisid talle väga, nii et see oli kindla peale minek!

Ma tahaksin edaspidigi tõlkida udmurdi keelde lasteraamatuid ja ka multikaid – neil lihtsalt ei ole neid! Arengumaad on selle koha pealt niivõrd palju taga. Tahaksin oma kodumaad ka kaugel olles teenida, just see võiks olla minu nišš!”

Irina tõlgitud kaks pokuraamatut ilmuvad udmurdikeelsena oktoobris. Need trükitakse Udmurtias.