Tallink City, Linnahall, nüüd Narva lustilinnak... mis toimub?
“Siia peaks tulema võimas kontserdisaal,” ütleb Jaanus Mikk kahe suure vanaaegse tehasehoone vahel seistes ning viivuks taeva poole vaadates. Üüratud, viimased kaks aastat tühjalt seisnud ruuged tellisest tööstushooned, enamikul vanust rohkem kui sada aastat, näikse vastu kajavat: “Suur kontserdisaal …”
Manufaktuurist metalli välja lõikavate Kuusakoski meeste riistade kime vigin loob korda tööstuslaga kaoses. Vanametalli on siin kõvasti.
Jaanus Mikk on Kreenholmi endisel tööstusalal megakinnisvaraprojekti arendava OÜ Narva Gate tegevjuht.
“Need vanad nõukaaegsed tööstushooned võtame maha. Sinna oleme planeerinud neli 20korruselist hoonet ja …” jätkab ta.
Raske öelda, mida arvaks sellisest perspektiivist saksa päritolu Vene tööstur parun Ludwig Knoop, kes 1857. aastal ostis Narva külje all Kreenholmi saare, kuhu asutas manufaktuuri – omaaegse moodsaima tekstiiliettevõtte Tsaari-Venemaal. Vana kooli tekstiilimagnaatide paradiis on täna Lõuna-Aasias, näiteks Bangladeshis, kus ketrajate nobedad näpud teevad tööd 2,5 krooni eest tunnis, mitte Narvas.
“Vanades hoonetes ei olnud enam aastaid majanduslikus mõttes mõistlik toota,” ütleb Mikk.
Küllap-küllap. Ehkki IKEA, Quelle’i, Wallmarti ja Anttila kliendid ning kahtlemata ka siinsed tarbijad hindasid Kreenholmi voodilinu ja froteerätikuid kõrgelt. Ka mitmed USA mööblitootjad kasutasid Narva tekstiili. Kreenholmi kunagine juht Meelis Virkebau ütleb, et Narva – arvestades, kui palju on siin tublit oskustööjõudu – võinuks rajada moodsate masinatega moodsad tehased. Toota nn intelligentset kangast. “Näiteks kardinariiet, mis päikese intensiivsusest sõltuvalt tooni muudab,” toob ta lihtsa näite. “Šveitsis minu teada pole viimastel aegadel tekstiilitööstuses koondatud, kuigi palk on seal keskmiselt 480 krooni tunnis.”
Peab tunnistama, et Kreenholmis tegeldakse siiski tänaselgi päeval tekstiiliga. 660 narvalast on hõivatud mujalt toodud kanga töötlemisega. Manufaktuuriks seda muidugi ei nimetaks.
Aga vanasse manufaktuuri tuleb uue aja tööstus: vabaajatööstus
Majaseinad jäävad alles. Nende vahel korterites ja hotellis hakkavad magama arvukad keskealised välismaalased. Aknast paistab hunnitu vaade Narva kosele, täitsa lähedal on näha Venemaa ja Ivangorod.
Küllap need mehed, kes parasjagu kompleksi suurimale hoonele uut tsinkplekkkatust panevad, teavad, kui vinge on see vaade. Vinge vaate juurde käib suurustlev jutt. Kuulake Mikku:
“Kolmekümnel hektaril arendatakse plaanide kohaselt välja kolmkümmend hektarit katusealust pinda! Pluss maa-alused ja pealsed parklad!”
Vähemalt bluffijad need rootslased ei ole
120 miljoni kroonise osakapitaliga Narva Gate kuulub võrdsete osadena kahele Rootsi päritolu firmale. GIAB Eesti on Mats Gabrielssoni firma.
Gabrielsson, kes on omal ajal Kreenholmi manufaktuuri erastanud Borås Wäfveri AB nimelise Rootsi testiiliettevõtte üks suuromanikke, on seotud (kui rääkida vaid Eesti asjadest) näiteks plaanitava kinnisvaraarendusega Tallinna Hipodroomil ning uue hipodroomi rajamisega Tallinna külje all. Talle kuulub Jõgevamaal suur hobusekasvandus ning osalus metallitöötlemisettevõttes Narvas.
CA I Estland on rahvusvahelise haardega Rootsi kinnisvarafirma CA Fastigheter ABga seotud ettevõte, millele kuulub Eestis ka näiteks Tallinna kesklinnas asuv postimaja hoone.
Mis puudutab Eesti-Rootsi ettevõtja Jaan Manitski hea sõbra ja äripartneri Gabrielssoni kinnisvaraarendamist hipodroomialale, siis päris mitmed kodanikuühendused pole rahul, et Skandinaavia bisnismenid üritavad 18 hektarit sisuliselt kesklinna jäävat sotsiaalmaad (mida linnas niigi napib) jõuliselt äri- ja elamispinnaks muuta. Ägedad vaidlused selle üle, kas lasta vana hipodroomiala täis ehitada või mitte, on veel ees.
Narva Gate kinnisvaraarendus on hetkel n-ö ettevalmistusfaasis. Kinnitamisel on detailplaneering. On olemas visioon, ent konkreetsemad arhitektuurilised lahendused on tulevikumuusika. Hetkel, mil pole teada, kuis edeneb maailma majandus ja nõudlus meeltlahutava kinnisvara järele, ei ole lihtne öelda, millal see lopsakas arendus valmis saab. Võimalik, et kahekümne aasta pärast, aga äkki palju kiiremini. Elu näitab.
Palju siia lõpuks raha kulub? “See oleneb paljudest momentidest, näiteks sellest, kui luksuslikuks seda kõike aetakse. Aga eks me räägi siin miljarditest kroonidest,” ütleb Mikk. Seni pole rootslased mujalt kaasinvestoreid juurde kutsunud. Kas tõesti on Rootsi ärihaidel (ja Linnahalli puhul Maailma Juudikongressi esimehel Roland Lauderil) mingi kujutlus tuleviku inimeste uuest meelelahutuskäitumisest? Et Eestisse ei tulda mitte loodust vaatama, vaid katusealusesse kasiinosse-disneylandi?
Murrangu toob viisavabadus Venemaaga?
Jah, eestlased vaatavad Narvat kui ääreala – üks õnnetu venekeelne linn Kirde-Eestis, kus on me elektrijaamad ja karm krimistatistika. Värske seadusega makstakse haritud inimesele peale selle eest, et siinkandis töötab.
Rootsi ärimehed näevad Narvas hiilgavat perspektiivi.“Narva – Euroopa Liidu suurim piirilinn. Kultuuride põkkumiskoht,” loetleb Mikk. “No vaata neid kahte – Narva ja Ivangorodi kindlust – sajandite pinge ja kahurikuulide jäljed. See on strateegiliselt oluline paik. Lähiaastad saavad olema Narva jaoks murrangulised.”
Ei vaidle vastu, kuigi “strateegilise linna” elu näitab viimastel aastatel pigem tasase hääbumise märke.
“Sankt-Peterburg, viie miljoni linn, on Narvast 140 kilomeetri kaugusel,” räägib Mikk. “Narvast saaks Piiteri elanikele lähim paik, kus meelt lahutada. Lähim Euroopa.”
Ja rootslasi-norrakaid liigub juba praegu laevaga Tallinna, et siis edasi Virumaa kaudu Peterburi jõuda. Narva, mida Rootsi ajaloo õpikud kindlasti mainivad, on tee peal. Neid huvitab see kant.
Mäng selle peale, et Eesti ei keelusta pahelist hasartmängu
Narvas võiks olla põhjamaine Las Vegas – kas ei öelnud nii keegi venelasest kasiinoketiomanik.
Arendame seda mõtet. Möödunud suvest keelab Venemaal seadus hasartmängud mujal kui neljas piirkonnas – Altai krais Siberis, Primorje krais Kaug-Idas, Krasnodari krais ning Kaliningradi oblastis. Keegi ei viitsi Peterburist üheks või paariks õhtuks nii kaugele raha kulutama minna. Kaliningradis pole mingit “Las Vegast” veel rajatud.
Ega Siberis, Kaug-Idas – ega Krasnodari kraiski mitte. Küll aga on metropolides täistuuridel raha keerutamas põrandaalused mängupõrgud. Vene inimene tahab mängida ja kulutada.
Ju tuldaks lähedale Narva, kuhu sõidab rong ning läheb maantee, tuldaks, kui siin seaduslikult ruletti saaks keerutada, head emakeelset teenindust nautida, ning pealekauba saaks näha tubli estraadiartisti esinemist.
“Tegelikult, ma ei arva, et kogu see elu siin ümber kasiinoäri hakkab käima. Ei tule siia mängupõrgut,” tõrgub Mikk momendiks. Muidugi, Las Vegas ja kasiinoäri, need kõlavad ju ahnelt ja vahest ka kriminaalselt. Kes neist otsesõnu rääkida tahaks.
“Ma räägiks ikkagi meelelahutusliku ja kaubandusliku rõhuasetusega kinnisvaraarendusest,” selgitab Rootsi investorite esindaja. “Las Vegases on minu teada vast kolmandik tegevusest seotud hasartmängudega. Pigem on seal rohkelt muud meelelahutusäri – kontserdid, restoranid, hotellid.”
Täpselt Taavi Aasa ja Roland Lauderi jutt Linnahalli kohta. Kas on tuleviku välisturistil tõesti nii igav, et tõttab kodust arvuti eest Eesti hotelli-mängupõrgusse?
Manufaktuuri asutajat Ludwig Knoopi võiks lohutada infoga, et kuhugi selle tohutu arenduse sekka on plaanitud püstitada tema auks monument. Võib-olla seesama vana, mis väidetavalt on kuhugi Kreenholmi territooriumile maa alla maetud.
